AvastusAare

Luuka evangeelium 9:58: „Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pead võiks panna.“ See ei kõla lihtsalt faktina Jeesuse elust. See on kutse. Kas oleme valmis järgima Teda ka siis, kui see tee ei paku meile mugavust, pehmust ega kindlust? See lause kõnetab mind sügavalt, sest see kodutu tunne ei ole mulle võõras. Võib-olla on see tuttav ka paljudele meist. Mitte tingimata füüsilises mõttes, vaid sisemiselt – see rahutus, kui tunneme, et ei kuulu päriselt kuskile. Kui kõik justkui liigub, aga hing ei leia puhkamiskohta. Me võime olla rännakul – otsimas oma kohta, oma kutsumust, püsivust. Mõni meist müüb raamatuid, jagab mõtteid, loob midagi oma käte või südamega. Mõni meist alustab liikumisteekonda, mitte ainult keha, vaid kogu elu korrastamiseks. Mõni meist usub, aga samas veel kahtleb, kukub, tõuseb ja liigub siiski edasi. Ma usun, et ka siis, kui meil pole alati kindlat kohta, kuhu oma pea panna, võime siiski olla teel. Nii nagu Jeesus ol...

  Mõni ütleb, et kliimasoojenemine on kauge tulevik või kellegi teise mure. Aga mina ütlen – kui veebruaris on lumikellukesed ninapidi väljas ja märtsis on linnuke juba põlenud tiibadega tagasi tulnud, siis midagi on viltu küll. Ja mitte ainult looduses. Vahel tundub, et planeet higistab. Mitte trenni pärast, vaid sellepärast, et me muudkui kütame ja plastitame ja karjume, et "pole hullu, see kõik on normaalne". Samal ajal meretase tõuseb, metsad põlevad ja jääkarud tellivad Uberi, et veel jääd näha. Mul on tunne, et kui Maa saaks, siis ta võtaks puhkuse. Läheks kuhugi mujale ja ütleks: "Siin on liiga palav ja lärmakas, puhake jalga ilma minuta." Aga ta ei saa. Ta peab meid edasi kandma, isegi kui me tema seljas plastpudelite ja CO2'ga akrobaatikat teeme. Muidugi – eks ka selle kliimasoojenemise kohta on arvamusi seinast seina. Mõni ütleb, et see on täiesti loomulik tsükkel, teine vannub, et kõik on inimese süü. Mõni usub, et meie mõju on imeväike, kui mitte ole...

  Mul langes hiljuti kivi südamelt – mikroplast ei imenduvatki! Ma juba kartsin, et hakkan varsti seestpoolt kilekotti meenutama või et mu maksast saab Tupperware karp. Pärast iga hirmuartiklit tekib tunne, et olen 50% inimene, 50% plastikust action figuur. Uudised räägivad, et sööme nädalas ära deebetkaardi jagu plastikut. Noh, kui see tõsi on, siis peaks vist pangast uue kaardi tellima – vana olen ilmselt juba sisse söönud. Aga vähemalt on üks hea uudis ka – mikroplastil puudub kaloriväärtus! Sööd plastikut, kõht täis, aga grammi juurde ka ei võta. Toitumisnõustajatel uus hitt: mikroplasti monodieet. Ei gluteeni, ei laktoosi, ei midagi... ainult natuke PETi ja PVCd. Tõsisemalt rääkides – plast on igal pool. Vees, õhus, toidus. Piisab, kui jood pudelivett või raputad natuke meresoola – saad oma päevase plastidoosi täis ilma, et peaksid kilekotte närima või plastkarpe näksima. Mõned uuringud viitavad sellele, et mikroplastik võib mõjutada meie mikrobioomi, hormoonsüsteemi või isegi...

Lapsepõlvest on mulle meelde jäänud üks ütlus: "Kui inimesele korrutada kogu aeg, et ta on siga, siis lõpuks hakkab ta röhkima." Lapsena ei saanud ma sellest ehk täielikult aru, kuid mida vanemaks sain, seda enam mõistsin selle sõnumi tähendust. See on lihtne, kuid sügavalt tõsi: kui inimesele pidevalt korrata midagi negatiivset, hakkab ta seda lõpuks uskuma ja käituma vastavalt. Meie sõnad on jõulised. Need võivad olla kas ehituskivid või lõhkumisriistad. Kui üks laps kuuleb pidevalt, et ta on rumal, saamatu, lootusetu – siis isegi kui see alguses pole tõsi, võib see muutuda tema tegelikkuseks. Ta hakkab käituma nii, nagu temast arvatakse, sest ta väsimusest või alistumisest lepib sellega, et "ju ma siis olengi selline". Samas, kui talle öeldakse, et ta on andekas, tubli ja väärtuslik, hakkab ta ka ise sellesse uskuma ja pürgima nende sõnade kõrgusele. Olen ise elus läbi elanud väga erinevaid perioode – aegu, kus tundsin end väärtusetuna, ja hetki, kus toetavad sõn...

 Psalm 145:9 ütleb: "Issand on hea kõigile ja Tema halastus on üle kõigi Tema tegude." See on salm, mida paljud loevad pealtnäha lihtsalt, aga kui sügavamalt mõelda, kerkib küsimus: mida see tegelikult tähendab? Kas halastus on suurem kui universumi loomine? Kas see ületab kõik Jumala õiguse ja kohtumõistmise aktid? Kas halastus on midagi sellist, mis valitseb kõige üle ja annab kõigel tähenduse? Halastus inimeste maailmas Kui vaatame inimühiskonda, siis halastus on midagi, mida me kõik vajame ja mida me vahel ka jagame. Riigijuhid annavad armu vangidele, kohus võib vähendada karistust, vanemad annavad andeks oma lastele nende eksimused. Ka meie igapäevaelus oleme kõik kogenud halastust – võib-olla andestust kellegi poolt, kellele oleme haiget teinud, või oleme ise olnud need, kes on andeks andnud. Halastus on midagi, mis ületab karmid seadused ja reeglid. Kui inimene on sooritanud kuriteo ja seadus ütleb, et ta peab karistuse kandma, siis halastus ütleb vahel: "Aga mis...

Kui sain 50, jooksin oma elu esimese maratoni ja järgmisel aastal veel ühe. Kolmas jäi pooleli ja sellest on siiamaani väike okas hinges. Tol ajal inimesed vahel küsisid, miks üldse peab nii pikki distantse jooksma või miks üldse pidevalt jooksmas käima. Mäletan hästi, et ütlesin neile: „Kui joosta enam ei jõua, siis kõnnin. Kui kõndida enam ei jõua, siis kasvõi rooman edasi – peaasi, et liigun, sest mulle lihtsalt meeldib see tunne.“ Täna, 60-aastasena, on elu esitanud mulle tõsise väljakutse: tahan sel aastal joosta vähemalt poolmaratoni (21,1 km) Tartu Linnamaratonil, mis toimub laupäeval, 4. oktoobril 2025. Kuigi praegune olukord seda eriti ei soosi – kehakaal näitab 117 kg, vererõhk ja veresuhkur kipuvad olema kõrged ning sageli kimbutavad alaseljavalud, puusad on kanged ja valusad ning jalatursed teevad elu keeruliseks. Isegi 4–5 km kõndimine on valulik katsumus, rääkimata jooksmisest. Paljud kindlasti ütleksid: „Mine kõigepealt arsti juurde, küsi nõu, kas üldse tasub...“ Aga süd...

Mõned aastad tagasi rääkisin ühe tuttavaga. Me ei suhtle sageli, aga tookord jäi vestlus pikemaks. Me ei läinud tülli ega vaielnud, aga tema toon jäi mu sisse kõlama. Ta rääkis sellest, kuidas tal on elus hästi läinud: mitmed raamatud, pere, oma maja, kaks autot. Et ta on “endale nime teinud”. Ei olnud kadedust. Lihtsalt mõtlemisainet. Ta on minust üheksa aastat noorem. Ja kui ta rääkis oma saavutustest, mõtlesin ma enda elu peale. Mul on olnud elu, kus kõik toimis – vähemalt pealtnäha. Aeg, mil elasin koos uue kaaslasega, sportisin aktiivselt, töötasin sobival ametikohal, meil oli auto, korter Harjumaal. Justkui kõik, mida vaja. Aga elu ei kulge sirgelt. On olnud aegu, kus olin täiesti põhjas – töötu, kodutu, füüsilise isiku pankrotis. Ja siis jälle tõusin. Umbes kümme aastat tagasi hakkas elu ülespoole minema – uus hingamine, uus tasakaal. Vahepeal olin erinevatel ametikohtadel: Nõukogude ajal elamufondi haldamine, hiljem kinnisvaras – maakler ja mitme ettevõtte juht. Mul on o...

Kõik on justkui olemas. Vaikne tuba. Diivan vasakul, laud ees, tugitool kõrval. Teler seinas mängib. Telefon käes, arvuti avatud, mõte liigub. Raamatud riiulis reas - näiliselt rahu, aga sees… kisub. Vaikselt. Nagu vana tuttav, kes ilma koputamata jälle uksest sisse astub. Mõnikord ei ole see isegi valu ega igatsus. Mõnikord on see lihtsalt harjumus. Ajus klõpsab midagi -  tekib tunne, et võtaks ühe . Mõtted hakkavad jooksma, ideed tulevad, tekib tunne, et kohe saab midagi ära teha, kohe tuleb hoog sisse. Aga siis tuleb järgmine päev . Diivanil vedelemine. Mitte et naudiks, vaid lihtsalt ei jaksa. Pea tuhm, keha väsinud, süda tuksleb kuidagi teisiti. Jalad valutavad. Kõndima ei jaksa minna. Veresuhkur kõigub. Kaal tõuseb. Moti pole. Süüa ka ei taha. Ja ikka mõtled: miks ma seda tahan, kui ma tean, et pärast on nii raske? Tean, et mõned mu tuttavad ei saanudki pidama. Nad on läinud. Mõni suri, mõni jäi lihtsalt “kinni” ja vajus vaikselt ära. Mõni pohmas, mõni haiglas, mõnel probleem...

Paljud arvavad, et kui hakata rohkem liikuma, hakkab kaal langema iseenesest. Viimase poole aasta jooksul olen kõndinud rohkem kui esimesel poolel aastal, aga kaal on siiski tõusnud umbes 10 kg. See paneb mõtlema, kas ainult liikumisest piisab? Olen lugenud ja vaadanud ka YouTube'ist erinevaid allikaid selle kohta ning jõudnud järeldusele, et asi pole nii lihtne. Kaalulangus põhineb peamiselt kaloridefitsiidil, see tähendab, et keha peab kulutama rohkem energiat, kui ta toidust saab. Kuigi liikumine aitab energiakulu suurendada, siis kui süüa rohkem, kui keha vajab, võib kaal ikkagi tõusta. Olen märganud, et mida rohkem liigun, seda suurem on söögiisu. Keha tunneb, et vajab rohkem kütust ja see võib viia selleni, et tarbin rohkem kaloreid, kui tegelikult kulutan. Olen ka tähele pannud, et kui söön liiga vähe, siis langeb küll kaal, aga samal ajal tunnen end väsinuna ja jõuetuna. Näiteks võtsin teadlikult vähem süües alla 8 kg, kuid tundsin, et energiat oli vähem, kõndisin vähem ja ...

 Mõnikord pingutame tohutult, anname endast parima, teeme kõike "õigesti" – ja ikka pole tulemusi. See võib olla töös, müügis, suhetes, hobides... ja me isegi ei märka, et puurime jääauku keset hokiväljakut, mitte järvejääl. Kujuta ette meest, kes läheb entusiastlikult kalale. Tal on varustus, ta puurib jääauku ja valmistub suureks saagiks. Ja siis kostub hääl: „Siin ei ole kala.” Ta ei tee väljagi, jätkab puurimist. Hääl kordab: „Siin ei ole kala.” Ta muutub ärritunuks. Mis mõttes pole? Kala PEAB ju siin olema! Ta jätkab puurimist ja kuuleb uuesti: „Siin ei ole kala!” Lõpuks vihastab mees ja küsib: „Kes sa üldse oled, et mulle siin õpetussõnu jagad?!” „Mina olen jäähalli vaht.” Siis jõuab kohale – ta on terve aja püüdnud kala kunstjää peal. Jõuga vastu seina või nutikalt edasi? See lugu on paljuski elust enesest. Me usume, et kui me ainult piisavalt pingutame, küll siis ka tulemused tulevad. Kuid hullumeelsuse definitsioon ongi ju see – teha üht ja sama asja ik...

Hirm on alati olnud minu kaaslane – vahel motivaator, vahel pidur. On hetki, kus see sunnib mind tegutsema, ja siis on aegu, kus see hoiab mind tagasi, paneb kahtlema, lükkama edasi otsuseid, mida tegelikult peaksin tegema. Mõnikord paneb hirm mind põgenema – mitte füüsiliselt, vaid omaenda mõtete ja sõltuvuste sisse. Olen kogenud, kuidas hirm võib tekitada tunde, et elu on liiga raske ja parem on kas mitte tegutseda või lihtsalt leida ajutine leevendus. Tean, et ma pole ainus. Paljud inimesed vajuvad sõltuvustesse mitte naudingu pärast, vaid selleks, et hirmust põgeneda. Nad ei tunnista endale, et põhjus peitub hirmus – elu ees, vastutuse ees, muutuste ees. Ma olen ka ise tundnud, kuidas on lihtsam mitte mõelda ja lihtsalt lasta end ajutistel naudingutel kaasa viia. Aga see pole kunagi lahendus, vaid pigem illusioon, mis toob kaasa veel suurema hirmu ja rahulolematuse. Samas on olnud ka olukordi, kus hirm on mind edasi viinud. Hirm, et ma jään paigale, et ma ei kasuta oma võimalusi, e...

 Kevadpäike paistis mänguplatsile, kui kamp lapsi sättis end järjekordseks jooksuvõistluseks valmis. "Kes viimane, see hapupiimane!" hüüdis Juss ja pani esimesena ajama. Tolm tõusis jalge alt ning ülejäänud lapsed tõttasid talle järele. Mari jooksis küll kiiresti, aga komistas kivi otsa. Jaan aitas ta püsti, kuid muigas: "Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub!" Mari pühkis põlvedelt tolmu ja lõi käega. "Pole viga, lõpp hea, kõik hea!" ütles ta rõõmsalt ja kihutas teistele järele. Samal ajal oli väike Ats maha jäänud ja teised vaatasid teda ootavalt. "Aga, Ats, mis sul viga?" küsis Kati. Ats torises ja viskas kivi teeserva: "Ah, las koerad hauguvad, karavan läheb edasi!" ning hakkas lõpuks ka jooksma. Kui kõik lapsed lõpuks hingeldades mänguplatsi serval kokku said, teatas Juss tähtsa näoga: "Kes ees, see mees!" ning vehkis uhkelt kätega. Aga Mari kergitas kulmu: "No aga kui tüdruk on?" "Siis... siis kes e...

 Allan Krolli jutlusest inspireerituna tahaksin täna arutleda selle üle, mida tähendab olla Jumala südame järgi inimene. Kas meil on piisavalt selgroogu, et püsida oma veendumustes, või oleme nagu pilliroog, mis iga tuulega kaasa kõigub? Kas meid on Jumal "leidnud", või oleme hoopis loodud Tema eesmärkide täitmiseks ja peame selle ise avastama? Psalm 78:70 ütleb: "Ta valis oma sulase Taaveti ja võttis tema lambatarast." Jumal ei valinud Taavetit selle järgi, mida inimesed oleksid pidanud oluliseks. Kui Saamuel pidi otsima uut kuningat, vaatas ta esmalt Taaveti vanemaid vendi – tugevamaid ja auväärsemaid. Aga Jumal ütles talle selgelt: „Issand ei vaata sellele, millele inimene vaatab, sest inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames.“ (1Sm 16:7) See paneb mõtlema – kui meie tahaksime valida liidrit, kas vaataksime välist sära või sügavamat olemust? Kas me usaldaksime noort ja tundmatut karjapoissi, nagu Taavet oli? Huvitav on ka see, kuidas Taavet...

On üks vana lugu kahest hundist, mida räägitakse sageli kui põlisameeriklaste tarkust, kuid mille täpne päritolu pole kindel. See räägib sellest, et inimese sees elavad kaks hunti, üks must ja teine valge. Must hunt sümboliseerib viha, kadedust, hirmu ja hävingut, samas kui valge hunt esindab armastust, rahu, alandlikkust ja headust. Kui laps või õpilane küsib, kumb hunt võidab, on vastus alati sama: see, keda sa toidad. See lugu on sügavalt seotud kristliku printsiibiga, et mida sa oma ellu lased ja millega end täidad, see hakkab sind kujundama. Paulus kirjutab Galaatia kirjas, et vaimul ja lihalikul loomusel on pidev võitlus ning inimesed peaksid elama Vaimus, mitte oma isiklike himude ja pahesid järgides. Kuid see pole lihtsalt teoreetiline mõtteharjutus, see on igapäevane, praktiline võitlus, mida me kõik kogeme. See lugu ei ole ainult mustvalge. Mõlemal hundil on oma roll. Must hunt pole tingimata ainult halb, temas on ka jõudu, kavalust ja ellujäämisoskusi. Kui elu läheb raskeks,...

 Mõnikord öeldakse, et usk on ainult neile, kes ei suuda ise hakkama saada. Et see on nagu kargud, mille najal komberdavad need, kes muidu püsti ei püsiks. Kui inimene ütleb, et ta usub Jumalasse, leidub alati keegi, kes arvab, et see tähendab justkui vaimset abitust. Justkui usklik oleks keegi, kes ei suuda iseenda elu juhtida ja vajab lohutust mingilt kõrgemalt jõult. Aga kui aus olla, siis ma ei ole see kristlane, kes suudab alati sirge seljaga kõndida, kellel on kindel rutiin, kes ei kuku ega eksi. Mul on oma võitlused. Mõnikord satun sinna, kuhu ei peaks. Vahel kaotan iseenda silmist. Ja ausalt öeldes, kui inimesed tahavad mind hukka mõista, siis selleks on põhjust küll. Ma ei ole püha. Ma ei ole täiuslik. On perioode, kus ma tahan olla parem, olla kindlam, seista oma usu eest. Aga on ka aegu, kus ma kaotan selle sihi. Vahel on lihtsam unustada kõik ja lasta minna. Mõni joob ühe klaasi ja paneb selle kõrvale, aga minu jaoks võib ühest saada mitu ja siis veel mõned. Ja järgm...

Miks ma olen konservatiiv, aga natuke ka liberaal? Olen eluaeg olnud oma põhimõtetelt pigem konservatiivne - usun traditsioonilistesse väärtustesse, perekonda ja sellesse, et igal inimesel on oma vastutus. Kuid elu ei ole must-valge ning mõned teemad on mind pannud nägema asju ka teise nurga alt. See ei tähenda, et ma loobuksin oma tõekspidamistest, vaid pigem seda, et elu ja kogemused on õpetanud, et alati ei saa asju ainult ühte raamistikku suruda. Kui õiglus ja kaastunne lähevad vastamisi Konservatiivses maailmapildis on tihti tugev rõhk vastutusel ja õigusel, kes eksib, peab vastutama; kes suudab, see teeb. Kuid ma ei saa ignoreerida ka seda, et maailmas on inimesi, kes ei ole oma saatuse üle täielikult peremehed. Näiteks haiged inimesed, kelle puhul ei ole küsimus selles, kas nad "pingutavad piisavalt", vaid selles, kas nad saavad üldse võimaluse elada väärikalt. Ma olen näinud lähedalt, mida tähendab, kui inimene sureb aeglaselt ja valudes. Mu ema suri vähki ja oli pide...

Olen elu jooksul kuulnud palju põhjendusi, miks inimesed usuvad Jumalasse. Mõned ütlevad, et nad usuvad, sest nad ei taha põrgu minna. See paneb mind alati mõtlema - kas see on tõeline usk või lihtsalt hirm karistuse ees? Kas Jumal tahab, et me elaksime hirmus, või tahab Ta midagi enamat? Kui Piiblit lugeda, siis Jeesus ei tulnud meid hirmutama, vaid vabastama. Ta ei käinud ringi ja öelnud: "Kui te ei usu, siis põrgutuli ootab teid!" Pigem Ta ütles: "Tulge minu juurde, kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise" (Mt 11:28). See on kutse armastusele, mitte ähvardus karistusega. Jeesuse ristiohver tähendab, et kõik, kes Teda vastu võtavad, on vabastatud käsu needusest ja kohtu alt. "Nüüd ei ole enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses" (Rm 8:1). Kui see tõotus on tõsi, siis miks elavad paljud kristlased ikka veel hirmus? Kas nad ei usalda seda, mida Kristus on juba teinud? Samas on Piiblis ka kirjas, et "viljade...

  Katkestatud maraton ja edasi viinud valik 32. kilomeeter. Jalad on nagu kivid. Krambid löövad mõlemalt poolt, iga samm on kui nõelatorke ja rauast haamri vahepealne tunne. Pea ütleb, et mine edasi, aga keha tõmbab pidurit. See pole esimene maraton, kaks korda olen selle tee läbi teinud. Aga täna... täna ei jõua. Keha ütleb ei. Astun rajalt kõrvale. Katkestamine - see sõna, mida ma pole tahtnud kunagi kuulda. See polnud plaanis. Ma ei plaaninud alla anda, aga siin ma olen. Inimesed jooksevad mööda, finiš on kuskil eespool, aga ma sinna ei jõua. Sel hetkel polnud mul aimugi, et see hetk saadab mind veel kaua. Kõik algas sealt. Algul ainult üks õhtu - "ah, mis see üks naps teeb, eks?". Siis veel üks kord. Kuni see polnud enam lihtsalt üks õhtu, vaid muster. Mõtlesin, et ju see aitab unustada selle katkestamise. Aga tegelikult ei unustanud midagi, lihtsalt mattis selle kuskile sügavamale, kuhu see tasakesi oma juuri ajas. Aga täna, aastaid hiljem, kui ma sellele tagasi vaatan, ...

Kristlased kipuvad vahel endast arvama, et nad peaksid olema veatud pühakud. Kui keegi eksib, siis mõni ehmatab: "Aga kuidas sa võid nii teha, sa oled ju kristlane!?" Justkui oleksime päästmishetkel saanud mingid üliinimlikud supervõimed, mis hoiavad meid igaveseks patust puhtana. Aga reaalsus on hoopis teine - enamus meist on täiesti tavalised inimesed, kel on omad kiusatused, nõrkused ja veidrused. Mõtleme korraks, kui palju on olnud kristlaste seas veidraid tüüpe. Martin Luther viskas tindipotiga kuradit, sest tundis, et ta on toas. John Wesley oli nii metoodiline, et võis vabalt panna oma naise end hulluks ajama. Mõned armastatud jutlustajad on saanud kingituseks tervendamise ande, aga võidelnud samal ajal alkoholiga või langenud muude nõrkuste küüsi. Ja kui rääkida tänapäevast - on tehtud uuringuid, kus leiti, et pea 80% kristlastest võitleb mingil moel himude ja kiusatustega (jah, ka sellistega, millest pühapäevakoolis ei räägita!). Aga mida teeb Jumal, kui ta meid vaat...

Viimasel ajal olen märganud, et sotsiaalmeedia on muutunud justkui digitaalseks ajalehe esiküljeks, kus domineerivad poliitika, valitsuse kirumine ja geopoliitika. Kui varem heideti nalja selle üle, et ajalehest loeti ainult autoõnnetusi, surmakuulutusi ja muud masendavat, siis tänapäeval tundub, et sotsiaalmeedia on selle rolli lihtsalt üle võtnud. Kas sa oled kunagi kerinud oma Facebooki või X-i (endise Twitteri) seina ja avastanud, et see on nagu lõputu uudisvoog, kus kõik võitlevad oma tõe eest? Kes kirub valitsust, kes ennustab maailmalõppu ja kes jagab mõnd järjekordset skandaali. See on nagu sisenemine ruumi, kus kõik karjuvad korraga, aga keegi tegelikult ei kuula. Ja kus on elu lihtsad rõõmud? Kus on need lood, mis paneksid naeratama, meenutused lapsepõlvest, humoorikad seigad, mis juhtuvad igapäevaelus? Kas keegi veel jagab midagi, mis pole täis kibestumist ja viha? Mõned ütlevad, et see ongi paratamatus – maailm on karm ja sotsiaalmeedia on lihtsalt selle peegel. Aga kas see...