Katkestatud maraton ja edasi viinud valik

 Katkestatud maraton ja edasi viinud valik

32. kilomeeter. Jalad on nagu kivid. Krambid löövad mõlemalt poolt, iga samm on kui nõelatorke ja rauast haamri vahepealne tunne. Pea ütleb, et mine edasi, aga keha tõmbab pidurit. See pole esimene maraton, kaks korda olen selle tee läbi teinud. Aga täna... täna ei jõua. Keha ütleb ei.
Astun rajalt kõrvale. Katkestamine - see sõna, mida ma pole tahtnud kunagi kuulda. See polnud plaanis. Ma ei plaaninud alla anda, aga siin ma olen. Inimesed jooksevad mööda, finiš on kuskil eespool, aga ma sinna ei jõua. Sel hetkel polnud mul aimugi, et see hetk saadab mind veel kaua.
Kõik algas sealt. Algul ainult üks õhtu - "ah, mis see üks naps teeb, eks?". Siis veel üks kord. Kuni see polnud enam lihtsalt üks õhtu, vaid muster. Mõtlesin, et ju see aitab unustada selle katkestamise. Aga tegelikult ei unustanud midagi, lihtsalt mattis selle kuskile sügavamale, kuhu see tasakesi oma juuri ajas.
Aga täna, aastaid hiljem, kui ma sellele tagasi vaatan, siis ma näen, et see polnud ainult maratoni katkestamine. See oli hetk, kus ma tundsin, et ma pole enam see mees, kes ma arvasin end olevat. Et ma olen kaotanud midagi, mis oli osa minust.
Aga kas see tegelikult oli nii? Kas üks katkestatud maraton tähendab, et kõik varasemad saavutused muutuvad olematuks? Kas need kaks joostud maratoni enam ei loe? Ei, need loevad ikka. Ja 32 kilomeetrit loeb ka. See oli lihtsalt üks peatükk, mitte kogu lugu.
Ma olen täna vanem kui tol päeval. Keha ei ole enam sama. Aga see mees, kes tahtis finišisse jõuda, see mees on ikka veel siin. Ta lihtsalt peab leidma uue raja, millel joosta. See ei pea olema maraton. See ei pea olema isegi sport. Aga see peab olema midagi, mis paneb edasi minema, mitte tagasi vaatama.
Mäletan, kuidas ma alustasin. Mu kannakõõlused valutasid, jalad olid kanged, kui esimesi samme tegin. Aga iga päevaga muutus see paremaks. Ma jooksin läbi valu ja kanguse, kuni ühel hetkel, pärast 30 kilomeetrit vihma käes, teadsin - nüüd olen valmis. See teadmine ei tulnud kergelt, see tuli järjepidevusest, sellest, et ma ei andnud alla.
Ja siis tuli teine võitlus - mitte rajal, vaid iseendaga. Vahepeal tundsin, et keegi ei tea, milliste võitlustega ma tegelikult silmitsi seisan. Mul olid terviseprobleemid, tursed jalgades, valusad puusad, liigne kehakaal. Vahepeal võtsin 10 kg alla, siis tuli 5-6 kg tagasi. Vahel ma kahtlesin, kas ma üldse elan oma järgmise sünnipäevani.
Sellest hetkest hakkasin kirjutama usuteemadel - see andis mulle jõudu, pani mind otsima midagi enamat kui ainult füüsilised saavutused. Need kirjutised ei olnud ainult teistele, need olid eelkõige mulle endale, et leida taas tasakaal, et mitte langeda sügavamale.
Võib-olla on see alles algus. Võib-olla on kõige olulisem just see, et ma tean nüüd - katkestamine ei pea olema lõpp. Mõnikord on see lihtsalt koht, kus sa peatad, hingad sügavalt sisse ja leiad uue suuna.
Ja võib-olla on see ka sulle mõttekoht: mis on sinu katkestatud maraton? Ja kas see defineerib sind? Või on see lihtsalt üks peatükk su loos, mis pole veel läbi?
- - -
Minu teine maraton Pärnus
Siin ma olen - rajal, liikumas, pingutamas. See pole katkestatud maratoni hetk, aga see on aeg, et ma olin võitleja. Ja see võitleja pole kuhugi kadunud. Võib-olla pole küsimus enam selles, kas ma jooksen veel maratoni, vaid selles, kuidas ma leian uuesti selle jõu, mis mind kunagi edasi viis. Tee on ees, ja iga päev on uus võimalus.



Kommentaarid

Populaarsed postitused

Wall Streeti Intrigantide Mäng: Michael Lewise „Raha iga hinnaga“ süvitsi

Armastuse aastaring: inspireeriv pilguheit armastuse sügavustesse

Usuteekond, mis ei ole alati sirge