AvastusAare

Lapsepõlvest on mulle meelde jäänud üks ütlus: "Kui inimesele korrutada kogu aeg, et ta on siga, siis lõpuks hakkab ta röhkima." Lapsena ei saanud ma sellest ehk täielikult aru, kuid mida vanemaks sain, seda enam mõistsin selle sõnumi tähendust. See on lihtne, kuid sügavalt tõsi: kui inimesele pidevalt korrata midagi negatiivset, hakkab ta seda lõpuks uskuma ja käituma vastavalt. Meie sõnad on jõulised. Need võivad olla kas ehituskivid või lõhkumisriistad. Kui üks laps kuuleb pidevalt, et ta on rumal, saamatu, lootusetu – siis isegi kui see alguses pole tõsi, võib see muutuda tema tegelikkuseks. Ta hakkab käituma nii, nagu temast arvatakse, sest ta väsimusest või alistumisest lepib sellega, et "ju ma siis olengi selline". Samas, kui talle öeldakse, et ta on andekas, tubli ja väärtuslik, hakkab ta ka ise sellesse uskuma ja pürgima nende sõnade kõrgusele. Olen ise elus läbi elanud väga erinevaid perioode – aegu, kus tundsin end väärtusetuna, ja hetki, kus toetavad sõn...

Kui sain 50, jooksin oma elu esimese maratoni ja järgmisel aastal veel ühe. Kolmas jäi pooleli ja sellest on siiamaani väike okas hinges. Tol ajal inimesed vahel küsisid, miks üldse peab nii pikki distantse jooksma või miks üldse pidevalt jooksmas käima. Mäletan hästi, et ütlesin neile: „Kui joosta enam ei jõua, siis kõnnin. Kui kõndida enam ei jõua, siis kasvõi rooman edasi – peaasi, et liigun, sest mulle lihtsalt meeldib see tunne.“ Täna, 60-aastasena, on elu esitanud mulle tõsise väljakutse: tahan sel aastal joosta vähemalt poolmaratoni (21,1 km) Tartu Linnamaratonil, mis toimub laupäeval, 4. oktoobril 2025. Kuigi praegune olukord seda eriti ei soosi – kehakaal näitab 117 kg, vererõhk ja veresuhkur kipuvad olema kõrged ning sageli kimbutavad alaseljavalud, puusad on kanged ja valusad ning jalatursed teevad elu keeruliseks. Isegi 4–5 km kõndimine on valulik katsumus, rääkimata jooksmisest. Paljud kindlasti ütleksid: „Mine kõigepealt arsti juurde, küsi nõu, kas üldse tasub...“ Aga süd...

 Olen elus ikka ja jälle kogenud, et kõik algab väikestest sammudest. Tihti tahaksime kohe olla kuskil kaugel, tunda end tugevana ja osata kõike, aga tegelikult on igal oskusel, igal saavutusel ja igal muutusel oma alguspunkt. See esimene samm võib tunduda väike, aga ilma selleta ei ole ka suurt tulemust. Mäletan, kui otsustasin, et hakkan teadlikult rohkem liikuma. Olin kuulnud, et regulaarne kõndimine teeb tervisele head, aitab hoida kaalu, parandab enesetunnet ja hoiab veresuhkru stabiilsena. Kõik see kõlas hästi, aga alguses tundus raske end distsiplineerida. Esimesed jalutuskäigud olid lühikesed ringid, mõned sajad meetrid korraga. Aga kui midagi pidevalt teha, hakkavad tulemused tasapisi ilmnema. Ühel päeval märkasin, et need jalutuskäigud olid muutunud harjumuseks. Hakkasin teadlikumalt jälgima distantsi, pulssi ja sammude arvu. Peagi sai sellest midagi, mida ootasin ja nautisin. Kui oleksin kohe püüdnud läbida kümneid kilomeetreid, oleksin tõenäoliselt kiiresti alla andnud...

Mõned mälestused jäävad meiega terve elu, kandes endas nii valu kui ka jõudu. Mõnikord on need hetked, kus laps tunneb end täiesti üksi, justkui džunglisse jäetuna, teadmata, kuhu minna ja mida teha. Üks selline hetk on jäänud minu hinge sügavale ja mõjutanud mind rohkem, kui ma võib-olla toona aru sain. Olin kuueaastane, väike poiss, kelle jalad ei olnud veel harjunud pikkade vahemaade läbimisega. Kui keegi ütleb, et "laps võib ju vabalt viis kilomeetrit maha joosta," siis nad ei mõista, mida see tähendab ühele kuueaastasele. See pole lihtsalt teekond punktist A punkti B – see on tundmatu, see on hirm, see on võitlus iseenda väikese jõuvaruga. See on hetk, kus süda klopib ja jalad jooksevad, aga meel ei suuda veel mõista, miks ja kuidas. Ma olin üksinda, keset suurt ja tundmatut teekonda, ilma, et ma oleksin teadnud, kas ma jõuan kohale või mitte. Mäletan, et ainus asi, mis mulle tuge pakkus, oli palve. Lapselik, siiras ja hirmust kantud palve. Kui sul pole kedagi teist, kel...