Kui pole kohta, kuhu oma pead panna


Luuka evangeelium 9:58:

„Rebastel on urud ja taeva lindudel pesad, aga Inimese Pojal ei ole, kuhu ta oma pead võiks panna.“

See ei kõla lihtsalt faktina Jeesuse elust. See on kutse.
Kas oleme valmis järgima Teda ka siis, kui see tee ei paku meile mugavust, pehmust ega kindlust?

See lause kõnetab mind sügavalt, sest see kodutu tunne ei ole mulle võõras. Võib-olla on see tuttav ka paljudele meist. Mitte tingimata füüsilises mõttes, vaid sisemiselt – see rahutus, kui tunneme, et ei kuulu päriselt kuskile. Kui kõik justkui liigub, aga hing ei leia puhkamiskohta.

Me võime olla rännakul – otsimas oma kohta, oma kutsumust, püsivust. Mõni meist müüb raamatuid, jagab mõtteid, loob midagi oma käte või südamega. Mõni meist alustab liikumisteekonda, mitte ainult keha, vaid kogu elu korrastamiseks. Mõni meist usub, aga samas veel kahtleb, kukub, tõuseb ja liigub siiski edasi.

Ma usun, et ka siis, kui meil pole alati kindlat kohta, kuhu oma pea panna, võime siiski olla teel. Nii nagu Jeesus oli. Tema ei otsinud mugavust – Ta tuli teenima, armastama ja lõpuks ka kannatama meie eest.

Ja selles on midagi lohutavat. Me ei pea olema päral, et olla Jumalale lähedal. Me võime olla veel rändurid, veel otsijad. Kui südames on suund, siis see rännak kannab.

Me ei ole täiuslikud. Aga me liigume. Ja ma usun, et Jumal, kellel polnud kohta, kuhu oma pead panna, saab meile varjupaigaks ka siis, kui me veel ei tea, kus meie koht on.

Lõpumõte
Me ei pruugi alati teada, kuhu kuulume, aga me võime teada, kelle juurde kuulume. Ja see on vahel rohkem kui pehme padi või kindel katus.

🙏 Issand, aita meil usaldada Sind ka siis, kui meil ei ole kohta, kuhu oma pead panna.



Kommentaarid

Populaarsed postitused

Wall Streeti Intrigantide Mäng: Michael Lewise „Raha iga hinnaga“ süvitsi

Armastuse aastaring: inspireeriv pilguheit armastuse sügavustesse

Usuteekond, mis ei ole alati sirge