Kui elu käib üles ja alla – ja mis tegelikult loeb

Mõned aastad tagasi rääkisin ühe tuttavaga. Me ei suhtle sageli, aga tookord jäi vestlus pikemaks. Me ei läinud tülli ega vaielnud, aga tema toon jäi mu sisse kõlama. Ta rääkis sellest, kuidas tal on elus hästi läinud: mitmed raamatud, pere, oma maja, kaks autot. Et ta on “endale nime teinud”.

Ei olnud kadedust. Lihtsalt mõtlemisainet.

Ta on minust üheksa aastat noorem. Ja kui ta rääkis oma saavutustest, mõtlesin ma enda elu peale. Mul on olnud elu, kus kõik toimis – vähemalt pealtnäha. Aeg, mil elasin koos uue kaaslasega, sportisin aktiivselt, töötasin sobival ametikohal, meil oli auto, korter Harjumaal. Justkui kõik, mida vaja.

Aga elu ei kulge sirgelt. On olnud aegu, kus olin täiesti põhjas – töötu, kodutu, füüsilise isiku pankrotis. Ja siis jälle tõusin. Umbes kümme aastat tagasi hakkas elu ülespoole minema – uus hingamine, uus tasakaal.

Vahepeal olin erinevatel ametikohtadel: Nõukogude ajal elamufondi haldamine, hiljem kinnisvaras – maakler ja mitme ettevõtte juht. Mul on olnud nii vara kui tühjus.

Ja siis, üsna hiljuti, siin Valgamaal, kui elu jälle tasakaalu leidis – minul korter Valgas, naisel maja 35 km kaugusel – ütles mu poeg midagi, mis läks mulle väga sügavale hinge.

"Mul ei ole midagi vaja, peale selle, kui mul on kodu, toit laual ja riided seljas."

Me olime (ja oleme siiani) abielus, kuigi elame eraldi. Suhtleme igapäevaselt. Meil on oma viis perena toimida. Ja see lapse lause – see oli rohkem kui lihtsalt lihtne tõdemus. See oli tarkus. Olemise põhiolemus.

See pani mind mõtlema:
Kas me oskame üldse aru saada, mida tähendab edu?
Kas see on nimi, staatus, vara? Või hoopis tänulikkus, rahu, pere, kellega jagada kodu – olgu see siis maal või linnas?

Üks lause, millele ikka ja jälle mõtlen, on:
"Olge viisakad nendega, keda kohtate trepil üles minnes – te võite neid näha uuesti teel alla."

Elu ei küsi, kas oled kuulus. Elu küsib, kas su süda on soe.
Nimi võib kaduda. Vara võib kaduda. Aga üks poja lause jääb:
"Mul pole midagi vaja peale selle, kui mul on kodu, toit laual ja riided seljas."

Selles lauses on elu.

—

Tiit Luht
🖋️ avastusaare.blogspot.com

#elukogemus #mõtisklused #eluõppetunnid #tänulikkus