Kui kõndida enam ei jaksa, siis rooman - miks tahan 60-aastaselt joosta poolmaratoni
Kui sain 50, jooksin oma elu esimese maratoni ja järgmisel aastal veel ühe. Kolmas jäi pooleli ja sellest on siiamaani väike okas hinges. Tol ajal inimesed vahel küsisid, miks üldse peab nii pikki distantse jooksma või miks üldse pidevalt jooksmas käima. Mäletan hästi, et ütlesin neile: „Kui joosta enam ei jõua, siis kõnnin. Kui kõndida enam ei jõua, siis kasvõi rooman edasi – peaasi, et liigun, sest mulle lihtsalt meeldib see tunne.“
Täna, 60-aastasena, on elu esitanud mulle tõsise väljakutse: tahan sel aastal joosta vähemalt poolmaratoni (21,1 km) Tartu Linnamaratonil, mis toimub laupäeval, 4. oktoobril 2025. Kuigi praegune olukord seda eriti ei soosi – kehakaal näitab 117 kg, vererõhk ja veresuhkur kipuvad olema kõrged ning sageli kimbutavad alaseljavalud, puusad on kanged ja valusad ning jalatursed teevad elu keeruliseks. Isegi 4–5 km kõndimine on valulik katsumus, rääkimata jooksmisest.
Paljud kindlasti ütleksid: „Mine kõigepealt arsti juurde, küsi nõu, kas üldse tasub...“ Aga südames tunnen, et tegelik võitlus toimub minu enda sees. Lisaks füüsilistele takistustele on minu teel ka vaimsed ja isiklikud väljakutsed, sealhulgas harjumused ja sõltuvused, mis võivad osutuda isegi suuremateks takistusteks kui füüsilised mured. Ma lihtsalt tahan vormi saada, ennast taas ületada ja jõuda normaalsesse kehakaalu. Praegu tunnen end nagu vanainimene ja soovin sellest tundest vabaneda.
Kunagi lubasin endale ja ütlesin isegi oma õele välja, et 60-aastaselt jooksen oma kolmanda täispika maratoni (42,2 km). See lubadus on mul hästi meeles ja nüüd, kui see aeg on käes, oleks häbi oma sõnu tagasi võtta. Ka 10 km oleks juba parem kui mitte midagi, 21 km oleks suur võit ja tõestus, et suudan vähemalt poole oma lubadusest täita. Ja kui juhtuks, et suudan joosta täispika maratoni – see oleks ülivõimas!
Seega täna kinnitan veel kord: kui tõesti joosta enam ei jaksa, siis kõnnin. Kui ka kõndimine muutub raskeks, siis kasvõi rooman edasi. Loomulikult lootes ja paludes, et Jumal annab tervist ja jõudu ning lubab mul selle väljakutse vastu võtta.
Kui Jumal lubab ja tervist annab, siis saab sellest unistusest reaalsus. Minu ülesanne on lihtsalt mitte alla anda ja teha samm korraga. Lõppkokkuvõttes polegi asi ainult jooksus – vaid selles, et julged end proovile panna ja oma sõnad ellu viia.
Tiit Luht
🖋️ avastusaare.blogspot.com
#väljakutse #mõtisklused #liikumine #tervis #eneseareng #motivatsioon #poolmaraton #TartuLinnamaraton
Kommentaarid
Postita kommentaar