Mida mina arvan usust, hirmust ja vabadusest
Olen elu jooksul kuulnud palju põhjendusi, miks inimesed usuvad Jumalasse. Mõned ütlevad, et nad usuvad, sest nad ei taha põrgu minna. See paneb mind alati mõtlema - kas see on tõeline usk või lihtsalt hirm karistuse ees? Kas Jumal tahab, et me elaksime hirmus, või tahab Ta midagi enamat?
Kui Piiblit lugeda, siis Jeesus ei tulnud meid hirmutama, vaid vabastama. Ta ei käinud ringi ja öelnud: "Kui te ei usu, siis põrgutuli ootab teid!" Pigem Ta ütles: "Tulge minu juurde, kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise" (Mt 11:28). See on kutse armastusele, mitte ähvardus karistusega.
Jeesuse ristiohver tähendab, et kõik, kes Teda vastu võtavad, on vabastatud käsu needusest ja kohtu alt. "Nüüd ei ole enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses" (Rm 8:1). Kui see tõotus on tõsi, siis miks elavad paljud kristlased ikka veel hirmus? Kas nad ei usalda seda, mida Kristus on juba teinud?
Samas on Piiblis ka kirjas, et "viljadest tunnete neid" (Mt 7:16). See tähendab, et inimese elu ja teod peaksid peegeldama tema usku. Paljud arvavad, et olla "Kristuses" tähendab elada täiuslikult ja eksimatult, kuid tegelikult ei suuda keegi meist seda teha. Jumal on armuline ja annab aega kasvada, nagu tähendamissõnas viljatust viigipuust (Lk 13:6-9), kus puu sai veel ühe võimaluse kanda vilja enne maha raiumist. See tähendab, et arm ja kannatlikkus on osa Jumala olemusest.
Olen ise kogenud, kuidas inimesed võivad oma sõnadega "needusi" peale panna – rääkida midagi nii kindlas usus, et see justkui peaks täide minema. Kunagi öeldi mulle, et ma ei saa kunagi õnnelikuks ühegi naisega. Ja elu on tõesti olnud keeruline. Aga kas see oli mingi "needus" või lihtsalt elu keerukus? Mida rohkem olen usus kasvanud, seda rohkem mõistan - Jumal ei ole needuste jumal, vaid armastuse ja vabaduse Jumal. Ükski sõna ei oma võimu nende üle, kes on Kristuses. "Kui Poeg teid vabaks teeb, siis olete tõeliselt vabad" (Jh 8:36).
Olen mõistnud, et ainus, mis meid tõesti kinni hoiab, on meie enda hirmud ja uskumused. Kui me usume, et keegi on meid neednud, siis võibki tunduda, et elu ei lähe paremaks. Aga kui me usume, et Kristus on meid vabastanud, siis ükski needus, ükski halb sõna ega inimeste pahatahtlikkus ei saa meie üle võimu.
Nii et ma usun mitte hirmust, vaid armust. Ma usun, et Jumal on mind vabastanud, mitte pannud mind elama pidevas kartuses, et midagi võib valesti minna. Ja see teadmine toob südamesse rahu.
Kommentaarid
Postita kommentaar