Mõni võitlus ei käi väljas – vaid su enda toas, su enda sees...

Kõik on justkui olemas.

Vaikne tuba. Diivan vasakul, laud ees, tugitool kõrval. Teler seinas mängib. Telefon käes, arvuti avatud, mõte liigub. Raamatud riiulis reas - näiliselt rahu, aga sees… kisub. Vaikselt. Nagu vana tuttav, kes ilma koputamata jälle uksest sisse astub.

Mõnikord ei ole see isegi valu ega igatsus. Mõnikord on see lihtsalt harjumus. Ajus klõpsab midagi -  tekib tunne, et võtaks ühe. Mõtted hakkavad jooksma, ideed tulevad, tekib tunne, et kohe saab midagi ära teha, kohe tuleb hoog sisse.

Aga siis tuleb järgmine päev.

Diivanil vedelemine. Mitte et naudiks, vaid lihtsalt ei jaksa.
Pea tuhm, keha väsinud, süda tuksleb kuidagi teisiti.
Jalad valutavad.
Kõndima ei jaksa minna.
Veresuhkur kõigub.
Kaal tõuseb.
Moti pole. Süüa ka ei taha.

Ja ikka mõtled: miks ma seda tahan, kui ma tean, et pärast on nii raske?

Tean, et mõned mu tuttavad ei saanudki pidama. Nad on läinud. Mõni suri, mõni jäi lihtsalt “kinni” ja vajus vaikselt ära. Mõni pohmas, mõni haiglas, mõnel probleemid juba siis, kui veel joob. Igaühel oma rada. Mõni neist oli mu jaoks hea sõber. Ja ikka, vaatamata kõigele… mingi osa minus tahaks. Tahakski nagu pees olla. Lihtsalt olla - vajuda, kaduda, mitte midagi tunda.

Aga see “mitte midagi” ongi kõige hullem.

Sest pärast, kui see üks hetk läbi saab, jääb alles ainult tühjus. Ja süümekad. Ja see tunne, et ei suutnud jälle. Ja see viimane mõte enne und: kas ma jään ka üheks neist, kes ei saanudki enam pidama?

See ei ole halin.
See on päris elu.
See on see võitlus, mida paljud ei näe, sest see ei käi tänaval ega tülides. See käib õhtul, oma toas. Vaikuses. Sinu enda sees.

Ja vahel aitab see, kui ütled selle välja. Mitte et lahendus kohe tuleks, aga vähemalt ei jää see kõik ainult su sisse mädanema.

Kui sina ka oled seal - siis tead, et sa ei ole üksi.