Miks ma olen konservatiiv, aga natuke ka liberaal?

Miks ma olen konservatiiv, aga natuke ka liberaal?

Olen eluaeg olnud oma põhimõtetelt pigem konservatiivne - usun traditsioonilistesse väärtustesse, perekonda ja sellesse, et igal inimesel on oma vastutus. Kuid elu ei ole must-valge ning mõned teemad on mind pannud nägema asju ka teise nurga alt. See ei tähenda, et ma loobuksin oma tõekspidamistest, vaid pigem seda, et elu ja kogemused on õpetanud, et alati ei saa asju ainult ühte raamistikku suruda.

Kui õiglus ja kaastunne lähevad vastamisi

Konservatiivses maailmapildis on tihti tugev rõhk vastutusel ja õigusel, kes eksib, peab vastutama; kes suudab, see teeb. Kuid ma ei saa ignoreerida ka seda, et maailmas on inimesi, kes ei ole oma saatuse üle täielikult peremehed. Näiteks haiged inimesed, kelle puhul ei ole küsimus selles, kas nad "pingutavad piisavalt", vaid selles, kas nad saavad üldse võimaluse elada väärikalt.

Ma olen näinud lähedalt, mida tähendab, kui inimene sureb aeglaselt ja valudes. Mu ema suri vähki ja oli pidevalt morfiini mõju all, ta ei olnud enam päriselt tema ise, aga valu ei kadunud. See pani mind mõtlema eutanaasia küsimusele. Ma ei ütle, et see peaks olema massiliselt lubatud, kuid ma saan aru, miks mõnel juhul võiks inimesel olla võimalus valida, kui lootust enam pole. Mäletan, kuidas pidin laskma oma koera magama panna, esimesena anti talle uinutav süst, siis alles surmasüst. Ta ei piinelnud. Ja see paneb mind küsima: miks me ei ole inimestega sama kaastundlikud?

Puhas õhk pole poliitiline küsimus

Teine teema, mis mind mõtlema paneb, on keskkond. Ma ei poolda rohepöörde äärmusi, aga ma tean, mida tähendab puhas õhk - mitte teoorias, vaid oma igapäevaelus. Mulle meeldib jalutada, ja kui inimesed suitsetavad rõdudel või autod tossutavad metsavahelisel teel, siis see segab otseselt minu elu. Mäletan, kuidas ma jooksin Rakvere ööjooksul ja publiku hulgas olid suitsetajad, see suits tungis hingamisteedesse ja pani õhu kinni. Kodus on sama lugu, elan viiekorruselises kortermajas, aga taga on puuküttega majad, kust suitsuhais pressib sisse. Suvel, kui kütet ei ole, on õhk puhas, aga siis algab teine probleem, suitsetajad rõdudel. Ma ei saa isegi aknaid lahti hoida, sest suitsuhais levib tuppa ja rikub täielikult võimaluse nautida värsket õhku. See on lihtne, eluline kogemus, mitte poliitiline vaidlus.

Kuidas edasi?

See kõik teeb mind kellekski, kes ei mahu ühte kindlasse lahtrisse. Ma ei taha hüljata oma konservatiivseid tõekspidamisi, aga ma ei saa ka ignoreerida olukordi, kus kaastunne ja mõistmine on tähtsamad kui jäik reegel. Ma usun, et ühiskonnas peab olema korda ja õiglust, aga ma usun ka, et mitte kõik ei vääri karistust, vaid hoopis abi. Ma usun, et inimesed peaksid elama vastavalt oma vastutusele, aga ma tean ka, et elu ei ole alati õiglane.

Kas see teeb minust liberaali? Võib-olla natuke. Aga tegelikult teeb see minust lihtsalt inimese, kes on näinud elu eri nurkade alt ja püüab leida tasakaalu.