AvastusAare

Mõned mälestused jäävad meiega terve elu, kandes endas nii valu kui ka jõudu. Mõnikord on need hetked, kus laps tunneb end täiesti üksi, justkui džunglisse jäetuna, teadmata, kuhu minna ja mida teha. Üks selline hetk on jäänud minu hinge sügavale ja mõjutanud mind rohkem, kui ma võib-olla toona aru sain. Olin kuueaastane, väike poiss, kelle jalad ei olnud veel harjunud pikkade vahemaade läbimisega. Kui keegi ütleb, et "laps võib ju vabalt viis kilomeetrit maha joosta," siis nad ei mõista, mida see tähendab ühele kuueaastasele. See pole lihtsalt teekond punktist A punkti B – see on tundmatu, see on hirm, see on võitlus iseenda väikese jõuvaruga. See on hetk, kus süda klopib ja jalad jooksevad, aga meel ei suuda veel mõista, miks ja kuidas. Ma olin üksinda, keset suurt ja tundmatut teekonda, ilma, et ma oleksin teadnud, kas ma jõuan kohale või mitte. Mäletan, et ainus asi, mis mulle tuge pakkus, oli palve. Lapselik, siiras ja hirmust kantud palve. Kui sul pole kedagi teist, kel...