Vanad lasteütlused – kas need elavad tänapäeval edasi?
Kevadpäike paistis mänguplatsile, kui kamp lapsi sättis end järjekordseks jooksuvõistluseks valmis.
"Kes viimane, see hapupiimane!" hüüdis Juss ja pani esimesena ajama. Tolm tõusis jalge alt ning ülejäänud lapsed tõttasid talle järele.
Mari jooksis küll kiiresti, aga komistas kivi otsa. Jaan aitas ta püsti, kuid muigas: "Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub!" Mari pühkis põlvedelt tolmu ja lõi käega. "Pole viga, lõpp hea, kõik hea!" ütles ta rõõmsalt ja kihutas teistele järele.
Samal ajal oli väike Ats maha jäänud ja teised vaatasid teda ootavalt. "Aga, Ats, mis sul viga?" küsis Kati.
Ats torises ja viskas kivi teeserva: "Ah, las koerad hauguvad, karavan läheb edasi!" ning hakkas lõpuks ka jooksma.
Kui kõik lapsed lõpuks hingeldades mänguplatsi serval kokku said, teatas Juss tähtsa näoga: "Kes ees, see mees!" ning vehkis uhkelt kätega. Aga Mari kergitas kulmu: "No aga kui tüdruk on?"
"Siis... siis kes ees, see inimene!" parandas Juss kavalalt ja kõik hakkasid naerma.
Päike loojus ja lapsed sättisid end koju minema. "Nii, lapsed, enam ei mängi!" hõikas ema aknast.
Jaan vaatas sõpru ja muigas. "Mäng on väikese inimese töö!" ütles ta targalt ning kõik marssisid koju, et hommikul uute naljade ja ütlemistega jälle tagasi tulla.
Olen märganud, et mõned väljendid, mida ise lapsepõlves kasutasin, hakkavad tänu väikesele nupulevajutusele taas koolides levima. Näiteks olen oma lapsele öelnud: "Kes viimane, see hapupiimane!", ja nüüd olevat see nende klassis täiesti käibel! See pani mind mõtlema – kas vanad lasteütlused on kadumas või elavad nad edasi tänu meile, lapsevanematele?
Tundub, et paljud lapsepõlve väljendid jäävad alles ainult siis, kui keegi neid edasi kannab. Tänapäeva lapsed võivad rääkida hoopis teistsuguses stiilis – rohkem ingliskeelsete mõjudega, TikToki slängiga või täiesti uute, nende endi välja mõeldud sõnadega. Kas "see ongi see poiss, kes teistele suhkrusaia tõi ja ise ära sõi" võiks ka neile nalja teha? Või on see lihtsalt midagi, millest nad aru ei saa?
Ma usun, et need vanad väljendid kannavad endas palju rohkem kui lihtsalt nalja – nad annavad edasi keele ja kultuuri järjepidevust. Need on lihtsad, löövad ja sageli ka õpetlikud. "Kes teisele auku kaevab..." pole ju ainult mänguline ütlemine, see on elutarkus!
Mulle tundub, et sotsiaalmeedia ja internet on täis poliitikat, tõsiseid teemasid ja maailmalõputundeid, aga ometi on ju elus ka lihtsad rõõmud ja huvitavad keeleteemad, mida võiks rohkem jagada. Võib-olla tasuks rohkem meenutada, kuidas me ise rääkisime ja kas saaksime ka tänapäeva lastes tekitada sama mängulise keelehuvi?
Milliseid vanu lasteütlusi sina mäletad? Kas oled ka märganud, et mõned neist on aja jooksul kadunud või on hoopis tagasi tulnud?
Kommentaarid
Postita kommentaar