Ma ei ole täiuslik kristlane – kas peaksin siis loobuma?

 Mõnikord öeldakse, et usk on ainult neile, kes ei suuda ise hakkama saada. Et see on nagu kargud, mille najal komberdavad need, kes muidu püsti ei püsiks. Kui inimene ütleb, et ta usub Jumalasse, leidub alati keegi, kes arvab, et see tähendab justkui vaimset abitust. Justkui usklik oleks keegi, kes ei suuda iseenda elu juhtida ja vajab lohutust mingilt kõrgemalt jõult.

Aga kui aus olla, siis ma ei ole see kristlane, kes suudab alati sirge seljaga kõndida, kellel on kindel rutiin, kes ei kuku ega eksi. Mul on oma võitlused. Mõnikord satun sinna, kuhu ei peaks. Vahel kaotan iseenda silmist. Ja ausalt öeldes, kui inimesed tahavad mind hukka mõista, siis selleks on põhjust küll.

Ma ei ole püha. Ma ei ole täiuslik.

On perioode, kus ma tahan olla parem, olla kindlam, seista oma usu eest. Aga on ka aegu, kus ma kaotan selle sihi. Vahel on lihtsam unustada kõik ja lasta minna. Mõni joob ühe klaasi ja paneb selle kõrvale, aga minu jaoks võib ühest saada mitu ja siis veel mõned. Ja järgmisel päeval tuleb süümepiinade laine. Mitte ainult selle pärast, mida ma tegin, vaid selle pärast, mida ma tunnen – et ma tean paremini, aga ikkagi kukun.

Ja inimesed näevad seda. Näevad mu kukkumisi. Näevad mu puudusi. Ja võib-olla mõtlevad nad, et mis mees see selline on, kes räägib usust, aga elab vahel hoopis teistmoodi.

Aga kas see tähendab, et ma ei tohiks rääkida?

Kas usk on ainult neile, kes on „kohale jõudnud“, kellel on kõik korras, kes oskavad oma elu alati õigesti juhtida?

Kui nii, siis kes üldse tohiks usust rääkida? Kes üldse tohiks uskuda?

Jeesus ei kutsunud täiuslikke inimesi. Ta ütles: „Terved ei vaja arsti, vaid haiged.“ (Mk 2:17) Ja ma ei räägi ainult füüsilisest haigusest. Ma räägin sellest, et mõni eksib avalikult ja teised varjatult. Mõni langeb silmade all, teised kukuvad salaja ja elavad kaksikelu. Inimesed armastavad näidata näpuga nende peale, kelle vead on nähtavad. Aga need, kes varjavad oma patte ja elavad kahekordset elu – kas nad on paremad?

Ma olen näinud, kuidas inimesed kannavad maski ja teevad näo, et nende elu on laitmatu. Aga Piiblis on öeldud: „Kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala aust.“ (Rm 3:23) Mitte mõned, mitte ainult need, kelle vead on silmale nähtavad, vaid kõik.

Ma ei ole täiuslik, aga ma tean, et ka Paulus polnud. Ta ütles: „Kui ma olen nõrk, siis ma olen tugev.“ (2Kr 12:10) Mitte selle pärast, et ta nautis oma nõrkust, vaid selle pärast, et ta teadis – ta ei pea ainult iseenda jõul hakkama saama.

Mõned arvavad, et usk on ainult neile, kes tunnevad end kindlalt ja on alati tugevad. Aga mis siis, kui usk on hoopis nende jaoks, kes vajavad tuge? Kes vajavad midagi enamat kui ainult iseennast?

Kas ma olen alati tugev? Ei. Kas ma teen vigu? Jah. Kas ma eksin? Korduvalt.

Aga kas ma peaksin sellepärast loobuma?

On lihtne elada nii, nagu sa kunagi ei sureks. On lihtne mõelda, et kõik, mida sa teed, on lihtsalt „sinu asi“. Aga varem või hiljem jõuab kätte hetk, kus kõik see, mille peale sa oled lootnud, enam ei tööta. Kui su enda jõud lõpeb, kui su plaanid purunevad, kui su põgenemisteed saavad otsa – mis siis?

Ma ei ole see kristlane, kes seisab alati sirgelt ja kellel pole kahtlusi. Ma olen pigem see, kes komistab ja kukub, aga üritab ikkagi edasi liikuda. Ma ei ole see, kes alati teab täpselt, mida teha. Aga ma olen see, kes teab, et ilma Jumalata oleks ma veel hullem.

Ja see ongi minu usk. See pole midagi, mida ma hoian ainult siis, kui olen tubli ja korralik. See on see, mis jääb alles ka siis, kui olen läbi kukkunud. See on see, mis tuletab mulle meelde, et isegi kui ma ise annan alla, ei anna Jumal alla minu peale.

Kui Poeg teeb teid vabaks, siis te olete tõeliselt vabad. Ja see vabadus ei ole ainult neile, kes elavad laitmatult. See on ka neile, kes kukuvad, aga ei taha sinna jääda.

Ma ei ole täiuslik. Ma ei ole alati tugev. Aga ma ei pea ka olema.

Sest ma tean, kelle peale toetuda. Ja see on tugevus, mida maailm ei mõista.