Hirm – kas motivaator, pidur või ellujäämisinstinkt? Osa 2 (järg 10.03.2025)

Hirm on alati olnud minu kaaslane – vahel motivaator, vahel pidur. On hetki, kus see sunnib mind tegutsema, ja siis on aegu, kus see hoiab mind tagasi, paneb kahtlema, lükkama edasi otsuseid, mida tegelikult peaksin tegema. Mõnikord paneb hirm mind põgenema – mitte füüsiliselt, vaid omaenda mõtete ja sõltuvuste sisse. Olen kogenud, kuidas hirm võib tekitada tunde, et elu on liiga raske ja parem on kas mitte tegutseda või lihtsalt leida ajutine leevendus.

Tean, et ma pole ainus. Paljud inimesed vajuvad sõltuvustesse mitte naudingu pärast, vaid selleks, et hirmust põgeneda. Nad ei tunnista endale, et põhjus peitub hirmus – elu ees, vastutuse ees, muutuste ees. Ma olen ka ise tundnud, kuidas on lihtsam mitte mõelda ja lihtsalt lasta end ajutistel naudingutel kaasa viia. Aga see pole kunagi lahendus, vaid pigem illusioon, mis toob kaasa veel suurema hirmu ja rahulolematuse.

Samas on olnud ka olukordi, kus hirm on mind edasi viinud. Hirm, et ma jään paigale, et ma ei kasuta oma võimalusi, et ma jään elu servale vaatlejaks. See on tõuganud mind tegema otsuseid, mis on mind viinud uutesse suundadesse. Vahel on see ka põhjus, miks ma ei ole jäänud lihtsalt istuma ja oodanud, et elu ise minu eest midagi ära teeks. Olen mõistnud, et kui hirmuga teadlikult tegeleda, siis saab sellest teha liitlase, mitte vaenlase.

Hirm paneb meid mõtlema, paneb meid tunnetama elu tõelisi väärtusi. Kas see, mida ma kardan, on tegelik oht või on see ainult minu peas loodud takistus? Kas ma kardan sellepärast, et mu eelnevad kogemused on mind murdnud või on see hoopis märk sellest, et ma pean midagi muutma? Tihti on just see viimane tõde. Hirm ei ole alati hoiatus peatuda – vahel on see kutse astuda üle oma mugavustsooni piiri ja avastada, mida elu tegelikult pakkuda võib.

Olen lugenud, et psühholoogid ütlevad – hirm on reaktsioon, aga see, mida me sellega teeme, on meie enda valik. Kui me laseme hirmul end halvatuks teha, siis see võtab meilt elujõu. Kui aga püüame mõista, mida see meile ütleb, saame selle enda kasuks pöörata.

Ma tean ka seda, et mõnikord on hirm seotud lihtsalt mõtetega, mis hakkavad peas kasvama ja muutuvad suuremaks kui tegelikkus. Ülemõtlemine on üks minu suuremaid hirmu väljendusi – olukorrad, mis pole veel juhtunud, hakkavad peas arenema hullemaks kui nad tegelikult on. Tihti ei realiseeru need mõtted üldse, aga see ei tähenda, et need ei saaks mind vahepeal halvata.

Usklikud ütlevad sageli, et hirm on usu vastand, kuid samas on Piiblis kohti, kus hirmul on tähendus. Mitte hirm kui paanika, vaid hirm kui teatud teadlikkus ja austus elu ja Jumala ees. Martini Luther ütles, et „Kurat võib olla Jumala vits“. See tähendab, et vahel võib hirm olla just see, mis suunab meid õigele teele. Mõnikord on just kõige suurem hirm see, mis sunnib meid muutuma, tegema elus kannapööret, vabanema sellest, mis meid takistab.

Kui hirmu ei juhtida, võib see meid vangistada. Kui seda teadlikult kasutada, võib see meid vabaks teha. Küsimus on selles, kas hirm töötab meie vastu või meie kasuks.