AvastusAare

  Mul langes hiljuti kivi südamelt – mikroplast ei imenduvatki! Ma juba kartsin, et hakkan varsti seestpoolt kilekotti meenutama või et mu maksast saab Tupperware karp. Pärast iga hirmuartiklit tekib tunne, et olen 50% inimene, 50% plastikust action figuur. Uudised räägivad, et sööme nädalas ära deebetkaardi jagu plastikut. Noh, kui see tõsi on, siis peaks vist pangast uue kaardi tellima – vana olen ilmselt juba sisse söönud. Aga vähemalt on üks hea uudis ka – mikroplastil puudub kaloriväärtus! Sööd plastikut, kõht täis, aga grammi juurde ka ei võta. Toitumisnõustajatel uus hitt: mikroplasti monodieet. Ei gluteeni, ei laktoosi, ei midagi... ainult natuke PETi ja PVCd. Tõsisemalt rääkides – plast on igal pool. Vees, õhus, toidus. Piisab, kui jood pudelivett või raputad natuke meresoola – saad oma päevase plastidoosi täis ilma, et peaksid kilekotte närima või plastkarpe näksima. Mõned uuringud viitavad sellele, et mikroplastik võib mõjutada meie mikrobioomi, hormoonsüsteemi või isegi...

  Alustasin täna oma esimest treeningut Garmin Coachi poolmaratoni plaanis Treener Jeffi juhendamisel. Tee saab olema pikk – 19 nädalat – aga samm korraga ja küll ma jõuan! Minu kehakaal on hetkel 117 kg, jalad olid juba enne trenni pisut paistes ja liikumine tundus raske. Aga samas oli see esimene samm edasi! Tänane jooksutreening Läbisin 0,88 km ajaga 9 minutit Keskmine tempo 10:13 min/km Keskmine pulss 127 lööki minutis Lisaks jooksule kõndisin enne trenni 2,67 km ja pärast jooksu veel 0,91 km. Need olid küll plaanivälised, aga näitavad hästi, et ka väikesed lisasammud loevad ja aitavad mul vormi paranemisele kaasa. Aga kuhu ma teel olen? Minu eesmärk on joosta Tartu Linnamaratonil 4. oktoobril Poolmaraton (21,1 km). Selleks, et seda realistlikult saavutada, liitusin Garmin Coachi 19-nädalase treeningplaaniga , mida juhendab maailmakuulus jooksutreener Jeff Galloway. Täna oli esimene treening sellest kavast – teekond on alles algamas! See treeningprogramm o...

Kui sain 50, jooksin oma elu esimese maratoni ja järgmisel aastal veel ühe. Kolmas jäi pooleli ja sellest on siiamaani väike okas hinges. Tol ajal inimesed vahel küsisid, miks üldse peab nii pikki distantse jooksma või miks üldse pidevalt jooksmas käima. Mäletan hästi, et ütlesin neile: „Kui joosta enam ei jõua, siis kõnnin. Kui kõndida enam ei jõua, siis kasvõi rooman edasi – peaasi, et liigun, sest mulle lihtsalt meeldib see tunne.“ Täna, 60-aastasena, on elu esitanud mulle tõsise väljakutse: tahan sel aastal joosta vähemalt poolmaratoni (21,1 km) Tartu Linnamaratonil, mis toimub laupäeval, 4. oktoobril 2025. Kuigi praegune olukord seda eriti ei soosi – kehakaal näitab 117 kg, vererõhk ja veresuhkur kipuvad olema kõrged ning sageli kimbutavad alaseljavalud, puusad on kanged ja valusad ning jalatursed teevad elu keeruliseks. Isegi 4–5 km kõndimine on valulik katsumus, rääkimata jooksmisest. Paljud kindlasti ütleksid: „Mine kõigepealt arsti juurde, küsi nõu, kas üldse tasub...“ Aga süd...

Paljud arvavad, et kui hakata rohkem liikuma, hakkab kaal langema iseenesest. Viimase poole aasta jooksul olen kõndinud rohkem kui esimesel poolel aastal, aga kaal on siiski tõusnud umbes 10 kg. See paneb mõtlema, kas ainult liikumisest piisab? Olen lugenud ja vaadanud ka YouTube'ist erinevaid allikaid selle kohta ning jõudnud järeldusele, et asi pole nii lihtne. Kaalulangus põhineb peamiselt kaloridefitsiidil, see tähendab, et keha peab kulutama rohkem energiat, kui ta toidust saab. Kuigi liikumine aitab energiakulu suurendada, siis kui süüa rohkem, kui keha vajab, võib kaal ikkagi tõusta. Olen märganud, et mida rohkem liigun, seda suurem on söögiisu. Keha tunneb, et vajab rohkem kütust ja see võib viia selleni, et tarbin rohkem kaloreid, kui tegelikult kulutan. Olen ka tähele pannud, et kui söön liiga vähe, siis langeb küll kaal, aga samal ajal tunnen end väsinuna ja jõuetuna. Näiteks võtsin teadlikult vähem süües alla 8 kg, kuid tundsin, et energiat oli vähem, kõndisin vähem ja ...

  Katkestatud maraton ja edasi viinud valik 32. kilomeeter. Jalad on nagu kivid. Krambid löövad mõlemalt poolt, iga samm on kui nõelatorke ja rauast haamri vahepealne tunne. Pea ütleb, et mine edasi, aga keha tõmbab pidurit. See pole esimene maraton, kaks korda olen selle tee läbi teinud. Aga täna... täna ei jõua. Keha ütleb ei. Astun rajalt kõrvale. Katkestamine - see sõna, mida ma pole tahtnud kunagi kuulda. See polnud plaanis. Ma ei plaaninud alla anda, aga siin ma olen. Inimesed jooksevad mööda, finiš on kuskil eespool, aga ma sinna ei jõua. Sel hetkel polnud mul aimugi, et see hetk saadab mind veel kaua. Kõik algas sealt. Algul ainult üks õhtu - "ah, mis see üks naps teeb, eks?". Siis veel üks kord. Kuni see polnud enam lihtsalt üks õhtu, vaid muster. Mõtlesin, et ju see aitab unustada selle katkestamise. Aga tegelikult ei unustanud midagi, lihtsalt mattis selle kuskile sügavamale, kuhu see tasakesi oma juuri ajas. Aga täna, aastaid hiljem, kui ma sellele tagasi vaatan, ...

  Kui hakkasin veresuhkrut jälgima, oli see alguses üllatav ja ausalt öeldes veidi ehmatav. Kui arst mõõtis mu veresuhkru esimest korda, oli see üle 14, selgelt liiga kõrge. Sain kaasa glükoosi mõõtmise süsteemi Ruby, mis osutus suureks abiliseks. Alustasin väga teadlikult. Kõigepealt õppisin, millised toidud minu veresuhkrut mõjutavad. Näiteks sain teada, et kartul, mille ma varem nii igapäevaselt sõin, muutub kehas suhkruks (tärklise tõttu). Sama lugu on valge jahuga toodete ja isegi piimatoodetega, kuna need sisaldavad laktoosi ehk piimasuhkrut. Hakkasin neid vältima ja eelistama madala glükeemilise indeksiga süsivesikuid, nagu köögiviljad, tatar ja herned. Algul mõõtsin veresuhkrut mitu korda päevas. See andis mulle selge pildi, kuidas erinevad toidud mu keha mõjutavad. Pärast paari nädalat hakkas asi juba loogilisemaks muutuma, sain aru, mida süüa ja milliseid asju vältida. Kõigest kuu ajaga on toimunud suur muutus. Olen suutnud veresuhkru kontrolli alla saada ilma tablettidet...