Mõtteid Allan Krolli jutlusest

 Allan Krolli jutlusest inspireerituna tahaksin täna arutleda selle üle, mida tähendab olla Jumala südame järgi inimene. Kas meil on piisavalt selgroogu, et püsida oma veendumustes, või oleme nagu pilliroog, mis iga tuulega kaasa kõigub? Kas meid on Jumal "leidnud", või oleme hoopis loodud Tema eesmärkide täitmiseks ja peame selle ise avastama?

Psalm 78:70 ütleb: "Ta valis oma sulase Taaveti ja võttis tema lambatarast." Jumal ei valinud Taavetit selle järgi, mida inimesed oleksid pidanud oluliseks. Kui Saamuel pidi otsima uut kuningat, vaatas ta esmalt Taaveti vanemaid vendi – tugevamaid ja auväärsemaid. Aga Jumal ütles talle selgelt: „Issand ei vaata sellele, millele inimene vaatab, sest inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames.“ (1Sm 16:7) See paneb mõtlema – kui meie tahaksime valida liidrit, kas vaataksime välist sära või sügavamat olemust? Kas me usaldaksime noort ja tundmatut karjapoissi, nagu Taavet oli?

Huvitav on ka see, kuidas Taaveti enda vend Eliab teda nägi. Kui Taavet läks sõjakäiku vaatama ja kuulis Koljati väljakutset, reageeris Eliab vihaga: „Mispärast sa siia tulid? Ja kelle sa jätsid nende väheste lammaste juurde kõrbes? Ma tunnen su üleannetust ja su südame kurjust: sa oled tulnud ainult sõda vaatama!“ (1Sm 17:28) Eliab pidas Taavetit ülbe ja uhke südamega poisiks, kes otsib tähelepanu. Kuid tegelikkus oli teine – Taavet ei tulnud sõda vaatama, vaid ta oli valmis tegutsema, kui keegi teine polnud. See näitab, et mõnikord võivad meie kõige lähedasemad inimesed meid valesti mõista ja meie motiive ekslikult hinnata. Taaveti vennad nägid temas lihtsalt karjapoissi, aga Jumal nägi kuningat.

  1. Saamueli 16:13 ütleb: "Siis Saamuel võttis õlikruusi ning võidis tema vendade keskel. Ja Issanda Vaim tuli väega Taaveti peale sellest päevast peale." Siit ilmneb oluline tõde: kui Jumal kutsub kedagi ülesannet täitma, siis Ta annab ka vajaliku väe. Taavet ei pidanud ise oma jõuga kuningaks saama, vaid Jumala Vaim tuli tema peale, et teda juhtida. Meiegi elus pole küsimus ainult selles, kas meil on kutsumus, vaid kas me laseme Jumalal meid varustada selleks, mida Ta meilt ootab.

Paljud võiksid küsida: kui Taavet oli Jumala südame järgi mees, miks ta siis tegi nii ränki patte? Batseba lugu (2Sm 11) on üks suurimaid musti plekke Taaveti elus – ta himustas teise mehe naist, korraldas Uurija surma ja püüdis oma eksimust varjata. Aga just siin tuleb esile vahe inimese ja inimese vahel. Taavet ei õigustanud end ega öelnud: "Kõik kuningad teevad nii." Kui Naatan ta patu paljastas, vastas ta: „Mina olen pattu teinud Issanda vastu!“ (2Sm 12:13) Siiras meeleparandus eristas teda Sauli-taolistest kuningatest, kes otsisid vabandusi ja süüdistasid teisi. See näitab, et Jumala südame järgi olemine ei tähenda veatut elu, vaid valmisolekut meelt parandada ja alandlikult tagasi Tema juurde tulla.

Kuigi Taavet oli mees Jumala südame järgi, kasutas ta vahel ka küsitavaid meetodeid. Üks näide on see, kuidas ta võitis vaenlaste usalduse valedega. 1. Saamueli 21:11-16, 1. Saamueli 27 ja 1. Saamueli 30 kirjeldavad mitmeid episoode, kus Taavet kasutas kavalust ja pettust oma ellujäämiseks. Ta teeskles end hullumeelseks, et põgeneda, ja rääkis valesid, et saavutada turvalisus. See paneb mõtlema – kas püha Taavet eksis või oli see vajalik strateegia? Piibel ei varja tema vigasid, kuid siiski jääb Taavet meheks, kelle süda oli Jumala järgi. Võib-olla on õppetund selles, et inimesed ei ole täiuslikud, aga see, kuidas nad lõpuks oma teekonnal käituvad, on olulisem kui üksikud eksimused.

  1. Saamueli 30:4 kirjeldab hetke, kus Taavet ja tema sõjamehed olid nii suures ahastuses, et nad nutsid, kuni enam jõudu polnud: „Siis tõstsid Taavet ja rahvas, kes ta juures oli, häält ning nutsid, kuni neil enam jõudu ei olnud nutta.“ See sündmus juhtus, kui amalekid olid röövinud Tsiklagi linna, võtnud Taaveti ja tema meeste naised ja lapsed vangi ning põletanud kõik maha. See oli hetk, kus isegi tugevad sõjamehed murdusid.

Tänapäeval on levinud ütlus "mehed ei nuta", aga Piibel näitab vastupidist – isegi kõige tugevamad ja vapramad mehed kogesid hetki, kus nad ei suutnud muud teha kui nutta. Kuid Taavet ei jäänud sellesse seisundisse – ta otsis Jumalat ja leidis lootust ning jõudu edasi minna.

Apostlite teod 13:22 ütleb: "Ma olen leidnud Taaveti, Jesse poja, Mehe oma südame järgi, kes teeb kõik mu tahtmist!" Aga kui Jumal kõik teab ja loob, siis kuidas Ta "leiab" kedagi? Kas Ta ei teadnud juba enne Taaveti sündi, kes ta on? Tegelikult tähendab see, et Taavet osutus oma elu ja tegude poolest selliseks, kelle Jumal võis valida. Paljud inimesed elavad oma elu, ilma et nad vastaksid Jumala kutsele või otsiksid Tema tahtmist.

Kas Jumal otsib täna veel inimesi, kes oleksid Tema südame järgi? Või kas küsimus on hoopis selles, et meie ise peaksime avastama, kes me oleme ja kelleks oleme loodud? Jumal otsib ikka veel inimesi, kes on Tema südame järgi. Kas me vastame Tema kutsele?




Kommentaarid

Populaarsed postitused

Wall Streeti Intrigantide Mäng: Michael Lewise „Raha iga hinnaga“ süvitsi

Armastuse aastaring: inspireeriv pilguheit armastuse sügavustesse

Usuteekond, mis ei ole alati sirge