AvastusAare

  Mõni ütleb, et kliimasoojenemine on kauge tulevik või kellegi teise mure. Aga mina ütlen – kui veebruaris on lumikellukesed ninapidi väljas ja märtsis on linnuke juba põlenud tiibadega tagasi tulnud, siis midagi on viltu küll. Ja mitte ainult looduses. Vahel tundub, et planeet higistab. Mitte trenni pärast, vaid sellepärast, et me muudkui kütame ja plastitame ja karjume, et "pole hullu, see kõik on normaalne". Samal ajal meretase tõuseb, metsad põlevad ja jääkarud tellivad Uberi, et veel jääd näha. Mul on tunne, et kui Maa saaks, siis ta võtaks puhkuse. Läheks kuhugi mujale ja ütleks: "Siin on liiga palav ja lärmakas, puhake jalga ilma minuta." Aga ta ei saa. Ta peab meid edasi kandma, isegi kui me tema seljas plastpudelite ja CO2'ga akrobaatikat teeme. Muidugi – eks ka selle kliimasoojenemise kohta on arvamusi seinast seina. Mõni ütleb, et see on täiesti loomulik tsükkel, teine vannub, et kõik on inimese süü. Mõni usub, et meie mõju on imeväike, kui mitte ole...

  Mul langes hiljuti kivi südamelt – mikroplast ei imenduvatki! Ma juba kartsin, et hakkan varsti seestpoolt kilekotti meenutama või et mu maksast saab Tupperware karp. Pärast iga hirmuartiklit tekib tunne, et olen 50% inimene, 50% plastikust action figuur. Uudised räägivad, et sööme nädalas ära deebetkaardi jagu plastikut. Noh, kui see tõsi on, siis peaks vist pangast uue kaardi tellima – vana olen ilmselt juba sisse söönud. Aga vähemalt on üks hea uudis ka – mikroplastil puudub kaloriväärtus! Sööd plastikut, kõht täis, aga grammi juurde ka ei võta. Toitumisnõustajatel uus hitt: mikroplasti monodieet. Ei gluteeni, ei laktoosi, ei midagi... ainult natuke PETi ja PVCd. Tõsisemalt rääkides – plast on igal pool. Vees, õhus, toidus. Piisab, kui jood pudelivett või raputad natuke meresoola – saad oma päevase plastidoosi täis ilma, et peaksid kilekotte närima või plastkarpe näksima. Mõned uuringud viitavad sellele, et mikroplastik võib mõjutada meie mikrobioomi, hormoonsüsteemi või isegi...