Viletsad vennikesed ja armuline Isa – huumoriga meie võitlustest

Kristlased kipuvad vahel endast arvama, et nad peaksid olema veatud pühakud. Kui keegi eksib, siis mõni ehmatab: "Aga kuidas sa võid nii teha, sa oled ju kristlane!?" Justkui oleksime päästmishetkel saanud mingid üliinimlikud supervõimed, mis hoiavad meid igaveseks patust puhtana. Aga reaalsus on hoopis teine - enamus meist on täiesti tavalised inimesed, kel on omad kiusatused, nõrkused ja veidrused.

Mõtleme korraks, kui palju on olnud kristlaste seas veidraid tüüpe. Martin Luther viskas tindipotiga kuradit, sest tundis, et ta on toas. John Wesley oli nii metoodiline, et võis vabalt panna oma naise end hulluks ajama. Mõned armastatud jutlustajad on saanud kingituseks tervendamise ande, aga võidelnud samal ajal alkoholiga või langenud muude nõrkuste küüsi. Ja kui rääkida tänapäevast - on tehtud uuringuid, kus leiti, et pea 80% kristlastest võitleb mingil moel himude ja kiusatustega (jah, ka sellistega, millest pühapäevakoolis ei räägita!).

Aga mida teeb Jumal, kui ta meid vaatab? Kas ta on meie peale lõputult vihane ja pettunud? Või kas ta istub troonil ja raputab pead: "Oh sa vilets vennike, mis sa jälle korraldasid?" Kui Piiblist vaadata, siis tundub, et ta on pigem nagu armastav isa, kes näeb oma lapse koperdamist ja ütleb: "Nojah, kukkusid jälle, aga tule nüüd, ma tõstan su püsti."

See ei tähenda, et meil on vabadus elada kuidas iganes. Aga see tähendab, et meie võitlused, langenud olemine ja veidrused ei tähenda, et meid on maha kantud. Inimene, kes arvab, et ta on „valmis ja täiuslik“, on tavaliselt see, kes ei ole aru saanud, kui palju armu talle tegelikult vaja läheb.

Nii et kui tunned end vahel nagu vilets vennike või õnnetu õde, kes jälle oma ideaalidest mööda paneb, siis tea, et sa pole üksi. Ja võib-olla, kui me selle üle veidi naerda oskaksime, saaksime ka veidi kergemalt hingata ja paremini edasi minna. Sest Jumala arm on suurem kui meie kõige kummalisemad veidrused ja tugevamad kiusatused. Aamen ja halleluuja!

Kas sinul on ka olnud selliseid hetki, kus tundsid, et „noh, nüüd ma küll kristlasena kukkusin läbi“? Räägi kaasa, võib-olla saame kõik koos natuke naerda ja edasi minna.