AvastusAare

  Alustasin täna oma esimest treeningut Garmin Coachi poolmaratoni plaanis Treener Jeffi juhendamisel. Tee saab olema pikk – 19 nädalat – aga samm korraga ja küll ma jõuan! Minu kehakaal on hetkel 117 kg, jalad olid juba enne trenni pisut paistes ja liikumine tundus raske. Aga samas oli see esimene samm edasi! Tänane jooksutreening Läbisin 0,88 km ajaga 9 minutit Keskmine tempo 10:13 min/km Keskmine pulss 127 lööki minutis Lisaks jooksule kõndisin enne trenni 2,67 km ja pärast jooksu veel 0,91 km. Need olid küll plaanivälised, aga näitavad hästi, et ka väikesed lisasammud loevad ja aitavad mul vormi paranemisele kaasa. Aga kuhu ma teel olen? Minu eesmärk on joosta Tartu Linnamaratonil 4. oktoobril Poolmaraton (21,1 km). Selleks, et seda realistlikult saavutada, liitusin Garmin Coachi 19-nädalase treeningplaaniga , mida juhendab maailmakuulus jooksutreener Jeff Galloway. Täna oli esimene treening sellest kavast – teekond on alles algamas! See treeningprogramm o...

 Psalm 145:9 ütleb: "Issand on hea kõigile ja Tema halastus on üle kõigi Tema tegude." See on salm, mida paljud loevad pealtnäha lihtsalt, aga kui sügavamalt mõelda, kerkib küsimus: mida see tegelikult tähendab? Kas halastus on suurem kui universumi loomine? Kas see ületab kõik Jumala õiguse ja kohtumõistmise aktid? Kas halastus on midagi sellist, mis valitseb kõige üle ja annab kõigel tähenduse? Halastus inimeste maailmas Kui vaatame inimühiskonda, siis halastus on midagi, mida me kõik vajame ja mida me vahel ka jagame. Riigijuhid annavad armu vangidele, kohus võib vähendada karistust, vanemad annavad andeks oma lastele nende eksimused. Ka meie igapäevaelus oleme kõik kogenud halastust – võib-olla andestust kellegi poolt, kellele oleme haiget teinud, või oleme ise olnud need, kes on andeks andnud. Halastus on midagi, mis ületab karmid seadused ja reeglid. Kui inimene on sooritanud kuriteo ja seadus ütleb, et ta peab karistuse kandma, siis halastus ütleb vahel: "Aga mis...

Kui sain 50, jooksin oma elu esimese maratoni ja järgmisel aastal veel ühe. Kolmas jäi pooleli ja sellest on siiamaani väike okas hinges. Tol ajal inimesed vahel küsisid, miks üldse peab nii pikki distantse jooksma või miks üldse pidevalt jooksmas käima. Mäletan hästi, et ütlesin neile: „Kui joosta enam ei jõua, siis kõnnin. Kui kõndida enam ei jõua, siis kasvõi rooman edasi – peaasi, et liigun, sest mulle lihtsalt meeldib see tunne.“ Täna, 60-aastasena, on elu esitanud mulle tõsise väljakutse: tahan sel aastal joosta vähemalt poolmaratoni (21,1 km) Tartu Linnamaratonil, mis toimub laupäeval, 4. oktoobril 2025. Kuigi praegune olukord seda eriti ei soosi – kehakaal näitab 117 kg, vererõhk ja veresuhkur kipuvad olema kõrged ning sageli kimbutavad alaseljavalud, puusad on kanged ja valusad ning jalatursed teevad elu keeruliseks. Isegi 4–5 km kõndimine on valulik katsumus, rääkimata jooksmisest. Paljud kindlasti ütleksid: „Mine kõigepealt arsti juurde, küsi nõu, kas üldse tasub...“ Aga süd...

Mõned aastad tagasi rääkisin ühe tuttavaga. Me ei suhtle sageli, aga tookord jäi vestlus pikemaks. Me ei läinud tülli ega vaielnud, aga tema toon jäi mu sisse kõlama. Ta rääkis sellest, kuidas tal on elus hästi läinud: mitmed raamatud, pere, oma maja, kaks autot. Et ta on “endale nime teinud”. Ei olnud kadedust. Lihtsalt mõtlemisainet. Ta on minust üheksa aastat noorem. Ja kui ta rääkis oma saavutustest, mõtlesin ma enda elu peale. Mul on olnud elu, kus kõik toimis – vähemalt pealtnäha. Aeg, mil elasin koos uue kaaslasega, sportisin aktiivselt, töötasin sobival ametikohal, meil oli auto, korter Harjumaal. Justkui kõik, mida vaja. Aga elu ei kulge sirgelt. On olnud aegu, kus olin täiesti põhjas – töötu, kodutu, füüsilise isiku pankrotis. Ja siis jälle tõusin. Umbes kümme aastat tagasi hakkas elu ülespoole minema – uus hingamine, uus tasakaal. Vahepeal olin erinevatel ametikohtadel: Nõukogude ajal elamufondi haldamine, hiljem kinnisvaras – maakler ja mitme ettevõtte juht. Mul on o...

Kõik on justkui olemas. Vaikne tuba. Diivan vasakul, laud ees, tugitool kõrval. Teler seinas mängib. Telefon käes, arvuti avatud, mõte liigub. Raamatud riiulis reas - näiliselt rahu, aga sees… kisub. Vaikselt. Nagu vana tuttav, kes ilma koputamata jälle uksest sisse astub. Mõnikord ei ole see isegi valu ega igatsus. Mõnikord on see lihtsalt harjumus. Ajus klõpsab midagi -  tekib tunne, et võtaks ühe . Mõtted hakkavad jooksma, ideed tulevad, tekib tunne, et kohe saab midagi ära teha, kohe tuleb hoog sisse. Aga siis tuleb järgmine päev . Diivanil vedelemine. Mitte et naudiks, vaid lihtsalt ei jaksa. Pea tuhm, keha väsinud, süda tuksleb kuidagi teisiti. Jalad valutavad. Kõndima ei jaksa minna. Veresuhkur kõigub. Kaal tõuseb. Moti pole. Süüa ka ei taha. Ja ikka mõtled: miks ma seda tahan, kui ma tean, et pärast on nii raske? Tean, et mõned mu tuttavad ei saanudki pidama. Nad on läinud. Mõni suri, mõni jäi lihtsalt “kinni” ja vajus vaikselt ära. Mõni pohmas, mõni haiglas, mõnel probleem...

Paljud arvavad, et kui hakata rohkem liikuma, hakkab kaal langema iseenesest. Viimase poole aasta jooksul olen kõndinud rohkem kui esimesel poolel aastal, aga kaal on siiski tõusnud umbes 10 kg. See paneb mõtlema, kas ainult liikumisest piisab? Olen lugenud ja vaadanud ka YouTube'ist erinevaid allikaid selle kohta ning jõudnud järeldusele, et asi pole nii lihtne. Kaalulangus põhineb peamiselt kaloridefitsiidil, see tähendab, et keha peab kulutama rohkem energiat, kui ta toidust saab. Kuigi liikumine aitab energiakulu suurendada, siis kui süüa rohkem, kui keha vajab, võib kaal ikkagi tõusta. Olen märganud, et mida rohkem liigun, seda suurem on söögiisu. Keha tunneb, et vajab rohkem kütust ja see võib viia selleni, et tarbin rohkem kaloreid, kui tegelikult kulutan. Olen ka tähele pannud, et kui söön liiga vähe, siis langeb küll kaal, aga samal ajal tunnen end väsinuna ja jõuetuna. Näiteks võtsin teadlikult vähem süües alla 8 kg, kuid tundsin, et energiat oli vähem, kõndisin vähem ja ...

 Mõnikord pingutame tohutult, anname endast parima, teeme kõike "õigesti" – ja ikka pole tulemusi. See võib olla töös, müügis, suhetes, hobides... ja me isegi ei märka, et puurime jääauku keset hokiväljakut, mitte järvejääl. Kujuta ette meest, kes läheb entusiastlikult kalale. Tal on varustus, ta puurib jääauku ja valmistub suureks saagiks. Ja siis kostub hääl: „Siin ei ole kala.” Ta ei tee väljagi, jätkab puurimist. Hääl kordab: „Siin ei ole kala.” Ta muutub ärritunuks. Mis mõttes pole? Kala PEAB ju siin olema! Ta jätkab puurimist ja kuuleb uuesti: „Siin ei ole kala!” Lõpuks vihastab mees ja küsib: „Kes sa üldse oled, et mulle siin õpetussõnu jagad?!” „Mina olen jäähalli vaht.” Siis jõuab kohale – ta on terve aja püüdnud kala kunstjää peal. Jõuga vastu seina või nutikalt edasi? See lugu on paljuski elust enesest. Me usume, et kui me ainult piisavalt pingutame, küll siis ka tulemused tulevad. Kuid hullumeelsuse definitsioon ongi ju see – teha üht ja sama asja ik...

Hirm on alati olnud minu kaaslane – vahel motivaator, vahel pidur. On hetki, kus see sunnib mind tegutsema, ja siis on aegu, kus see hoiab mind tagasi, paneb kahtlema, lükkama edasi otsuseid, mida tegelikult peaksin tegema. Mõnikord paneb hirm mind põgenema – mitte füüsiliselt, vaid omaenda mõtete ja sõltuvuste sisse. Olen kogenud, kuidas hirm võib tekitada tunde, et elu on liiga raske ja parem on kas mitte tegutseda või lihtsalt leida ajutine leevendus. Tean, et ma pole ainus. Paljud inimesed vajuvad sõltuvustesse mitte naudingu pärast, vaid selleks, et hirmust põgeneda. Nad ei tunnista endale, et põhjus peitub hirmus – elu ees, vastutuse ees, muutuste ees. Ma olen ka ise tundnud, kuidas on lihtsam mitte mõelda ja lihtsalt lasta end ajutistel naudingutel kaasa viia. Aga see pole kunagi lahendus, vaid pigem illusioon, mis toob kaasa veel suurema hirmu ja rahulolematuse. Samas on olnud ka olukordi, kus hirm on mind edasi viinud. Hirm, et ma jään paigale, et ma ei kasuta oma võimalusi, e...

 Kevadpäike paistis mänguplatsile, kui kamp lapsi sättis end järjekordseks jooksuvõistluseks valmis. "Kes viimane, see hapupiimane!" hüüdis Juss ja pani esimesena ajama. Tolm tõusis jalge alt ning ülejäänud lapsed tõttasid talle järele. Mari jooksis küll kiiresti, aga komistas kivi otsa. Jaan aitas ta püsti, kuid muigas: "Kes teisele auku kaevab, see ise sisse kukub!" Mari pühkis põlvedelt tolmu ja lõi käega. "Pole viga, lõpp hea, kõik hea!" ütles ta rõõmsalt ja kihutas teistele järele. Samal ajal oli väike Ats maha jäänud ja teised vaatasid teda ootavalt. "Aga, Ats, mis sul viga?" küsis Kati. Ats torises ja viskas kivi teeserva: "Ah, las koerad hauguvad, karavan läheb edasi!" ning hakkas lõpuks ka jooksma. Kui kõik lapsed lõpuks hingeldades mänguplatsi serval kokku said, teatas Juss tähtsa näoga: "Kes ees, see mees!" ning vehkis uhkelt kätega. Aga Mari kergitas kulmu: "No aga kui tüdruk on?" "Siis... siis kes e...

 Allan Krolli jutlusest inspireerituna tahaksin täna arutleda selle üle, mida tähendab olla Jumala südame järgi inimene. Kas meil on piisavalt selgroogu, et püsida oma veendumustes, või oleme nagu pilliroog, mis iga tuulega kaasa kõigub? Kas meid on Jumal "leidnud", või oleme hoopis loodud Tema eesmärkide täitmiseks ja peame selle ise avastama? Psalm 78:70 ütleb: "Ta valis oma sulase Taaveti ja võttis tema lambatarast." Jumal ei valinud Taavetit selle järgi, mida inimesed oleksid pidanud oluliseks. Kui Saamuel pidi otsima uut kuningat, vaatas ta esmalt Taaveti vanemaid vendi – tugevamaid ja auväärsemaid. Aga Jumal ütles talle selgelt: „Issand ei vaata sellele, millele inimene vaatab, sest inimene näeb, mis on silma ees, aga Issand näeb, mis on südames.“ (1Sm 16:7) See paneb mõtlema – kui meie tahaksime valida liidrit, kas vaataksime välist sära või sügavamat olemust? Kas me usaldaksime noort ja tundmatut karjapoissi, nagu Taavet oli? Huvitav on ka see, kuidas Taavet...

On üks vana lugu kahest hundist, mida räägitakse sageli kui põlisameeriklaste tarkust, kuid mille täpne päritolu pole kindel. See räägib sellest, et inimese sees elavad kaks hunti, üks must ja teine valge. Must hunt sümboliseerib viha, kadedust, hirmu ja hävingut, samas kui valge hunt esindab armastust, rahu, alandlikkust ja headust. Kui laps või õpilane küsib, kumb hunt võidab, on vastus alati sama: see, keda sa toidad. See lugu on sügavalt seotud kristliku printsiibiga, et mida sa oma ellu lased ja millega end täidad, see hakkab sind kujundama. Paulus kirjutab Galaatia kirjas, et vaimul ja lihalikul loomusel on pidev võitlus ning inimesed peaksid elama Vaimus, mitte oma isiklike himude ja pahesid järgides. Kuid see pole lihtsalt teoreetiline mõtteharjutus, see on igapäevane, praktiline võitlus, mida me kõik kogeme. See lugu ei ole ainult mustvalge. Mõlemal hundil on oma roll. Must hunt pole tingimata ainult halb, temas on ka jõudu, kavalust ja ellujäämisoskusi. Kui elu läheb raskeks,...

 Mõnikord öeldakse, et usk on ainult neile, kes ei suuda ise hakkama saada. Et see on nagu kargud, mille najal komberdavad need, kes muidu püsti ei püsiks. Kui inimene ütleb, et ta usub Jumalasse, leidub alati keegi, kes arvab, et see tähendab justkui vaimset abitust. Justkui usklik oleks keegi, kes ei suuda iseenda elu juhtida ja vajab lohutust mingilt kõrgemalt jõult. Aga kui aus olla, siis ma ei ole see kristlane, kes suudab alati sirge seljaga kõndida, kellel on kindel rutiin, kes ei kuku ega eksi. Mul on oma võitlused. Mõnikord satun sinna, kuhu ei peaks. Vahel kaotan iseenda silmist. Ja ausalt öeldes, kui inimesed tahavad mind hukka mõista, siis selleks on põhjust küll. Ma ei ole püha. Ma ei ole täiuslik. On perioode, kus ma tahan olla parem, olla kindlam, seista oma usu eest. Aga on ka aegu, kus ma kaotan selle sihi. Vahel on lihtsam unustada kõik ja lasta minna. Mõni joob ühe klaasi ja paneb selle kõrvale, aga minu jaoks võib ühest saada mitu ja siis veel mõned. Ja järgm...

Miks ma olen konservatiiv, aga natuke ka liberaal? Olen eluaeg olnud oma põhimõtetelt pigem konservatiivne - usun traditsioonilistesse väärtustesse, perekonda ja sellesse, et igal inimesel on oma vastutus. Kuid elu ei ole must-valge ning mõned teemad on mind pannud nägema asju ka teise nurga alt. See ei tähenda, et ma loobuksin oma tõekspidamistest, vaid pigem seda, et elu ja kogemused on õpetanud, et alati ei saa asju ainult ühte raamistikku suruda. Kui õiglus ja kaastunne lähevad vastamisi Konservatiivses maailmapildis on tihti tugev rõhk vastutusel ja õigusel, kes eksib, peab vastutama; kes suudab, see teeb. Kuid ma ei saa ignoreerida ka seda, et maailmas on inimesi, kes ei ole oma saatuse üle täielikult peremehed. Näiteks haiged inimesed, kelle puhul ei ole küsimus selles, kas nad "pingutavad piisavalt", vaid selles, kas nad saavad üldse võimaluse elada väärikalt. Ma olen näinud lähedalt, mida tähendab, kui inimene sureb aeglaselt ja valudes. Mu ema suri vähki ja oli pide...

Olen elu jooksul kuulnud palju põhjendusi, miks inimesed usuvad Jumalasse. Mõned ütlevad, et nad usuvad, sest nad ei taha põrgu minna. See paneb mind alati mõtlema - kas see on tõeline usk või lihtsalt hirm karistuse ees? Kas Jumal tahab, et me elaksime hirmus, või tahab Ta midagi enamat? Kui Piiblit lugeda, siis Jeesus ei tulnud meid hirmutama, vaid vabastama. Ta ei käinud ringi ja öelnud: "Kui te ei usu, siis põrgutuli ootab teid!" Pigem Ta ütles: "Tulge minu juurde, kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise" (Mt 11:28). See on kutse armastusele, mitte ähvardus karistusega. Jeesuse ristiohver tähendab, et kõik, kes Teda vastu võtavad, on vabastatud käsu needusest ja kohtu alt. "Nüüd ei ole enam mingit hukkamõistu neile, kes on Kristuses Jeesuses" (Rm 8:1). Kui see tõotus on tõsi, siis miks elavad paljud kristlased ikka veel hirmus? Kas nad ei usalda seda, mida Kristus on juba teinud? Samas on Piiblis ka kirjas, et "viljade...