AvastusAare

Mõnikord tundub, et raha on justkui liiv sõrmede vahel - enne kui arugi saad, on see kuhugi kadunud. Ei loe, kui säästlikult elada või kui hoolikalt arvestada, alati on tunne, et napib. Kõik arved saavad küll makstud, aga hingamisruumi napib, rääkimata sellest, et saaks midagi lihtsalt nautimiseks lubada. Olen püüdnud leida viise, kuidas oma sissetulekut suurendada. Müün raamatuid ja muid esemeid, otsin pidevalt uusi võimalusi, kuidas midagi põnevat leida ja edasi anda. Mõtted keerlevad kogu aeg ümber selle, kuidas uusi ideid rakendada ja kas neist üldse asja saab. Tihti on tunne, et mõni mõte on küll hea, aga teostamine jääb kas raha, aja või oskuste taha kinni. Ja nii tiksub see elu edasi - üks kuu korraga, üks raamat korraga, üks idee korraga. Ühest küljest on huvitav pidevalt midagi välja nuputada, teisalt on väsitav, kui see on ellujäämise küsimus. Raha on vabadus, ütlevad paljud. Aga kui teda napib, siis tähendab see pigem pidevat peastarvutamist ja otsimist, kuidas ots-otsaga ko...

 Mina isiklikult pooldan huumorit. Inimene peaks suutma ka enda üle nalja teha, ilma et see kohe enesealanduseks muutuks. Olen kindel, et Jumalal on ka huumorimeel - kuidas muidu seletada maailma mitmekesisust, inimeste veidraid harjumusi ja mõningaid situatsioone, millesse me ikka ja jälle satume? Piiblis on hetki, mis võivad panna muigama, kui neid õigesti vaadata. Kui prohvet Eliisa peale tuli kamp noori, kes teda kiilakaks kutsusid, ja siis ilmusid karud ning ajasid neid taga (2Kn 2:23-24). Või kui Bileami eesel hakkas temaga rääkima ja tal oli rohkem mõistust kui peremehel endal (4Ms 22:28). Paljud arvavad, et usklik inimene peab olema alati tõsine, sest tegu on ju püha asjaga. Ja ongi! Aga kas see tähendab, et me peaksime elu võtma liiga rangelt? Mina usun, et mitte. Jeesus ise kasutas kõnes tihti irooniat ja teravmeelsust. Kui ta ütles variseridele, et nad on „pimedad teejuhid, kes sääse kurnavad, aga kaameli neelavad“ (Mt 23:24), siis see on väga kujundlik ja terav nali - k...

  Eesti Vabariigi aastapäev – ajalugu ja elulised sündmused veebruar on päev, mil meie sinimustvalge lehvib uhkemalt kui tavaliselt. Eesti Vabariigi aastapäev ei ole lihtsalt kuupäev kalendris, vaid vabaduse, visaduse ja identiteedi sümbol. Kuid kas me alati mõtleme, kui põnev, käänuline ja kohati uskumatu on olnud tee, mis meid siia toonud on? Ajalooline hetk, mis muutis kõike aasta 24. veebruaril kuulutati välja Eesti Vabariik. Tegelikult oli olukord nii pingeline, et "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele" loeti ette Pärnus juba 23. veebruaril. Tallinnas said inimesed sellega tutvuda 24. veebruari hommikul, kui seda linna peal jagati ja seinale kleebiti. Sellele järgnesid keerulised ajad. Eesti Ajutine Valitsus astus ametisse, kuid juba järgmisel päeval saabusid Saksa okupatsiooniväed. Sellest hoolimata jäi 24. veebruar meie riigi sünnipäevaks. Elulised hetked, mis kõnetavad Eesti iseseisvus ei olnud ühekordne sündmus, vaid pidev võitlus, mida on pidanud meie eelkäijad. Vab...

See salm kõlab ilusalt ja tõotusrikkalt, kuid elus pole see alati nii lihtne. Muretsemine tuleb justkui iseenesest - arved vajavad maksmist, tervis võib alt vedada, tulevik tundub ebakindel. Me teame, et peaksime usaldama Jumalat, aga kuidas seda teha, kui elu kisub ikka ja jälle oma jõuga lahendusi otsima? Jeesus ei öelnud seda salmi inimestele, kes elasid muretut elu. Ta õpetas seda neile, kes võitlesid igapäevaste vajadustega – kes mõtlesid, kust tuleb järgmine leivaküpsetamiseks vajalik jahu või kuidas katta oma pere vajadused. See, et nad muretsesid, oli inimlik ja mõistetav. Ometi andis Jeesus kindla lubaduse: kui paneme Jumala esikohale, hoolitseb Tema meie eest. Kas see tähendab, et kõik probleemid kaovad? Ei, mitte ilmtingimata. Aga see tähendab, et me ei pea kandma oma muresid üksi. See on kutse usaldusele – kutse tuua oma hirmud, raskused ja ebakindlus Tema ette ning uskuda, et Ta ei ole meid unustanud. Mul on olnud hetki, kus ma tean seda tõde, aga tunnen, et elu raputab mi...

Kadunud poja lugu on ilmselt üks tuntumaid Jeesuse tähendamissõnu (Luuka 15:11-32). Tavaliselt rõhutatakse selles loos noorema poja rännakut, ta lahkub kodust, raiskab oma vara, langeb madalale, kuni otsustab koju tagasi tulla, kus isa ta armastavalt vastu võtab. See on kahtlemata pilt Jumala armust ja halastusest. Aga mida me teeme selle teise pojaga? Selle vennaga, kes ei lahkunud kodust, kuid kes lõpuks keeldub isa armastuses osalemast? See teema puudutab mind eriti, sest kuigi võib tunduda, et olen pigem olnud noorem poeg, kes on elus eksinud ja tagasi tulnud, võib vahel hinges ärgata teadmine, et väline kuulekus ei taga tingimata sisemist lähedust Jumalaga. Kui noorem poeg naaseb, võtab isa ta avasüli vastu ja korraldab suure peo. Samal ajal tuleb vanem poeg põllult ja kuuleb muusikat ja tantsu. "Ta kutsus ühe teenijatest enda juurde ja päris, mis see peaks tähendama. See aga ütles talle: "Su vend on tulnud ja su isa on lasknud tappa nuumvasika, sest ta sai ta tervena ta...

Üks kord juhtus minuga midagi huvitavat – kirjutasin sotsiaalmeediasse kommentaari, mis pani kedagi mõtlema, kuid selle asemel, et vestlus areneks, otsustas inimene selle kustutada. Põhjus? Ta arvas, et selle oli kirjutanud tehisintellekt. See pani mind tõsiselt mõtlema – kas sõnumi väärtus sõltub sellest, kuidas see on loodud? Kas oluline on mõtte autentsus või hoopis see, kuidas ja kes seda tajub? Tänapäeva maailmas on palju hirme AI vastu. Paljud kardavad, et see tapab loomuliku mõtlemise, muudab meie sõnad liiga lihvituks või et see ei ole "päris." Aga kui vaadata lähemalt, siis kas see on midagi uut? Suured kõnemehed, kirikuõpetajad ja filosoofid on sajandeid kasutanud samu väljendusi, retoorilisi võtteid ja lausa samu tsitaate. Kas nende sõnad on seetõttu vähem väärtuslikud? Kas kõik, mis on varem öeldud ja taas öeldud, on kuidagi "ebasiiras"? Tegelikult on igaüks meist omamoodi "muster" – me kordame oma väljendeid, kasutame sarnaseid mõtteid ja mõju...

  Mõnikord taban end mõtlemas Jeesuse tähendamissõnale kahest mehest, kes läksid templisse palvetama. Üks oli variser, teine tölner. Üks kiitis ennast, teine tunnistas oma pattu. Üks oli enda meelest õige, teine teadis, et ta seda pole. Kui ma olen päris aus, siis pean tunnistama, et mina ei ole see, kes end õigeks võiks pidada. Mina olen see tölner. See lugu on nii selge, et seda on raske valesti mõista. Variser palvetab valjult ja uhkelt: "Jumal, ma tänan sind, et ma ei ole selline nagu teised inimesed - petised, ülekohtused, abielurikkujad, või nagu see tölner siin. Ma paastun kaks korda nädalas ja annan kümnist kõigest, mis ma saan." (Lk 18:11–12) Tölner seevastu ei julge isegi silmi taeva poole tõsta. Ta lööb endale vastu rinda ja ütleb vaid ühe lause: "Jumal, ole mulle armuline, patusele!" (Lk 18:13) Ja Jeesus ütleb, et just see alandlik patune, mitte enda õiguses uhkeldav variser, läks õigeks mõistetuna koju. Olen elus korduvalt olnud olukorras, kus võin en...

 Elus on perioode, kus kõik tundub laabuvat, ja siis on aegu, kus tunned end justkui tsüklisse takerdununa. Olen oma elus kogenud mõlemat. On olnud päevi, kus tundub, et kontroll on minu käes, ja siis on hetki, kus vanad harjumused tõmbavad jälle tagasi. Kuid üks asi on kindel, ma ei anna alla. 💪 Viimased aastad on olnud mulle iseäranis õpetlikud. Ma olen võtnud vastu teadlikke otsuseid, et muuta oma elu tervislikumaks ja hoida veresuhkur kontrolli all. Olen kaalu langetanud ja näinud oma keha muutumas. On olnud päevi, kus olen tundnud end tugevana, ja päevi, kus olen langenud tagasi vanade mustrite juurde. Kuid see ei muuda tõsiasja, et olen edasi liikunud, vahel väikeste, vahel suuremate sammudega. 🔄 Üks asi, mis mind edasi kannab, on teadmine, et ma ei tee seda ainult enda pärast. Mul on inimene mu kõrval, kes toetab ja julgustab. Minu perekond ja eriti mu laps annavad mulle põhjuse olla parem. Ma tahan olla tugev, kohal ja terve. Ma tahan, et ta näeks mind mitte kui kedagi, k...

Kui räägitakse Piibli lugemisest, siis sageli kõlab see kui midagi, mida me lihtsalt peame tegema - nagu vaimne toit, mis toidab meie hinge. Aga mis siis, kui see toit hakkab tunduma raske? Mis siis, kui see muutub sunduseks ja isegi igavaks? Olen ise kogenud, kuidas vaimne praktika, mis peaks olema toitev ja hingestav, muutub koormaks, kui seda tehakse ainult kohustusest või harjumusest. Harjumus või sund? Tavaliselt räägitakse harjumustest kui positiivsetest tegevustest, mis aitavad meil kasvada ja arendada oma vaimset elu. Aga ma leian, et harjumus, mis muutub liiga automaatseks või mehaaniliseks, võib omakorda takistada meie arengut. Piibli lugemine ei peaks olema üks neist tegevustest, mida tehakse lihtsalt harjumusest või selleks, et “nagu peab.” Kui see muutub ainult harjumuseks, võib kaduda see elavus ja sügavam tähendus, mis võiks olla meelerahu allikas. Aga kui mõelda sellele kui “vaimse treeningu” tegemisele - nagu lihaste kasvatamine, siis on see hoopis midagi muud. Alguse...

 Elu on õpetanud mulle palju ja kui tagasi vaatan, mõistan aina rohkem, kui oluline on austus nende vastu, kes meid siia maailma tõid ja kasvatasid. Piiblis öeldakse: "Austa oma isa ja ema, et sinu käsi hästi käiks ja sa kaua elaksid maa peal." See lause on mind alati sügavalt puudutanud, sest olen alati austanud oma vanemaid, kuigi nende elu ei olnud kerge ega täiuslik. Nad andsid mulle kõik, mis nende võimuses oli, ja kuigi meie teed polnud alati sirged, hoian neid oma südames ja mõtetes siiani, kuigi nad on lahkunud. Ma ei keskendu sellele, mis võis valesti minna, vaid meenutan nende headust ja armastust, sest nende mõju minu elule on olnud sügav ja püsiv. Elu viib inimesed sageli üksteisest kaugele. Kahjuks ei ole minu suhted vendade ja õdedega eeskujulikud. Me ei ole omavahel lähedased ja samamoodi on keerulised suhted enamikuga minu lastest. See on valus ja raske, sest lapsevanemana soovid, et sinu lapsed oleksid sinu lähedal ja osa sinu elust. Kuid elu teeb oma pöördei...