Kumb vend oli tegelikult kadunud?

Kadunud poja lugu on ilmselt üks tuntumaid Jeesuse tähendamissõnu (Luuka 15:11-32). Tavaliselt rõhutatakse selles loos noorema poja rännakut, ta lahkub kodust, raiskab oma vara, langeb madalale, kuni otsustab koju tagasi tulla, kus isa ta armastavalt vastu võtab. See on kahtlemata pilt Jumala armust ja halastusest. Aga mida me teeme selle teise pojaga? Selle vennaga, kes ei lahkunud kodust, kuid kes lõpuks keeldub isa armastuses osalemast?

See teema puudutab mind eriti, sest kuigi võib tunduda, et olen pigem olnud noorem poeg, kes on elus eksinud ja tagasi tulnud, võib vahel hinges ärgata teadmine, et väline kuulekus ei taga tingimata sisemist lähedust Jumalaga. Kui noorem poeg naaseb, võtab isa ta avasüli vastu ja korraldab suure peo. Samal ajal tuleb vanem poeg põllult ja kuuleb muusikat ja tantsu.

"Ta kutsus ühe teenijatest enda juurde ja päris, mis see peaks tähendama. See aga ütles talle: "Su vend on tulnud ja su isa on lasknud tappa nuumvasika, sest ta sai ta tervena tagasi." Siis sai ta vihaseks ega tahtnud sisse minna." (Luuka 15:26-28)

See on märkimisväärne hetk. Vanem poeg, kes on alati olnud kuulekas ja truult isa juures, ei taha siseneda. Tema kõnes tuleb välja kibestumus.

"Vaata, nii palju aastaid olen ma sind orjanud ega ole eales üle astunud sinu käsust, ja ometi ei ole sa mulle kunagi andnud üht sikupoegagi, et ma oleksin võinud pidutseda oma sõpradega. Aga kui see su poeg tuli, kes su vara on ära raisanud hoorade peale, siis sa tapsid temale nuumvasika!" (Luuka 15:29-30)

Siin on näha, et vanem poeg tajub end rohkem kui orjana, mitte kui armastatud pojana. Ta ei näe, et kõik, mis on isal, on tema oma. Ta mõtleb tehingute loogikas: "Mina olen olnud kuulekas, mina oleksin pidanud saama tänu ja tasu." Noorem poeg lahkus kõigile nähtavalt, ta läks kodust ära ja raiskas elu. Aga vanem poeg? Tema oli küll kodus, kuid tema süda oli isast sama kaugel kui noorem poeg võõral maal.

"Poeg, sina oled alati minu juures, ja kõik, mis on minu, on sinu oma! Aga nüüd oli tarvis pidutseda ja rõõmustada, sest see su vend oli surnud ja on taas ellu ärganud, oli kadunud ja on leitud." (Luuka 15:31-32)

Isa kutsub vanemat poega peole, kuid kas ta läks? Seda lugu Piibel ei ütle. Kas ma olen usklik või mu suhe Jumalaga on pigem kohustus, mitte lapse ja isa armastus? Kas ma suudan rõõmustada teiste pääsemise üle või olen õiguse nõudja? Kas ma olen oma elus kunagi kogenud vanema venna kibestumist?

Kadunud võib olla ka see, kes on kogu aeg kodus olnud, kui tema süda on tühi. Loo moraal on see, et isa kutsub mõlemad vennad armastusse, kuid kas me läheme sisse?