Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi. Matteuse 6:33

See salm kõlab ilusalt ja tõotusrikkalt, kuid elus pole see alati nii lihtne. Muretsemine tuleb justkui iseenesest - arved vajavad maksmist, tervis võib alt vedada, tulevik tundub ebakindel. Me teame, et peaksime usaldama Jumalat, aga kuidas seda teha, kui elu kisub ikka ja jälle oma jõuga lahendusi otsima?

Jeesus ei öelnud seda salmi inimestele, kes elasid muretut elu. Ta õpetas seda neile, kes võitlesid igapäevaste vajadustega – kes mõtlesid, kust tuleb järgmine leivaküpsetamiseks vajalik jahu või kuidas katta oma pere vajadused. See, et nad muretsesid, oli inimlik ja mõistetav. Ometi andis Jeesus kindla lubaduse: kui paneme Jumala esikohale, hoolitseb Tema meie eest.

Kas see tähendab, et kõik probleemid kaovad? Ei, mitte ilmtingimata. Aga see tähendab, et me ei pea kandma oma muresid üksi. See on kutse usaldusele – kutse tuua oma hirmud, raskused ja ebakindlus Tema ette ning uskuda, et Ta ei ole meid unustanud.

Mul on olnud hetki, kus ma tean seda tõde, aga tunnen, et elu raputab mind ikka siia-sinna. Selliseid hetki pole olnud mitte vähe. Mõnikord olen püüdnud kõigest oma jõuga kinni hoida, otsida lahendusi ja leida oma teed, unustades, et tegelikult ei pea ma kõike oma kätega juhtima. Kui ma olen siiski peatunud ja otsinud Jumalat, olen näinud, kuidas asjad laabuvad just siis, kui tundus, et väljapääsu pole. Mitte alati nii, nagu mina oleks tahtnud, aga alati nii, nagu oli tegelikult parim.

Tihti on meil kiusatus võtta asjad oma kätte, sest tundub, et keegi teine ei hoolitse. Mõtleme: "Kui mina ei tegutse, kes siis veel?" Aga Jeesus kutsus meid millekski palju raskemaks kui lihtsalt pingutamiseks – ta kutsus meid usaldama. See on väljakutse, sest see tähendab loobumist oma tahtmisest, oma kontrollist ja sellest hirmust, et kõik läheb viltu, kui me ise ei seisa iga detaili eest.

Usaldamine ei tähenda tegevusetust, vaid see tähendab Jumala peale lootmist ka siis, kui me ei näe kohest lahendust. See tähendab, et me palvetame, usaldame Tema juhtimist ja tegutseme Tema tarkuses, mitte pelgalt oma hirmude ajel. Meie ülesanne pole kõigest ise aru saada või kõike oma jõuga kontrollida, vaid lasta Jumalal olla see, kes Ta on - hoolitsev Isa, kes ei jäta meid hätta.

Kui me komistame ning unustame Teda otsida, on Tema ikka olemas, ootamas, et me oma pilgu uuesti Tema poole tõstaksime. Tema arm ei lõpe ega kahane, vaid ulatub meie eksimustest ja kahtlustest kõrgemale. Ja kui meil on raske Teda usaldada, võime tulla Tema ette ja öelda: "Issand, ma tahan usaldada Sind, aga ma kardan. Aita mind minu uskmatuses."

Jumal teab, et me oleme inimesed. Ta teab, et meil on mured. Aga Ta tahab, et me laseksime neil muredel viia meid Tema ligi, mitte eemale. Kui me otsime esmalt Jumala riiki, ei pruugi elu minna alati meie plaanide järgi, aga võime kindlad olla, et see läheb alati Tema plaani järgi – ja see on kõige parem koht, kus olla.