Kas kristlasele sobib nalja teha?

 Mina isiklikult pooldan huumorit. Inimene peaks suutma ka enda üle nalja teha, ilma et see kohe enesealanduseks muutuks. Olen kindel, et Jumalal on ka huumorimeel - kuidas muidu seletada maailma mitmekesisust, inimeste veidraid harjumusi ja mõningaid situatsioone, millesse me ikka ja jälle satume?

Piiblis on hetki, mis võivad panna muigama, kui neid õigesti vaadata. Kui prohvet Eliisa peale tuli kamp noori, kes teda kiilakaks kutsusid, ja siis ilmusid karud ning ajasid neid taga (2Kn 2:23-24). Või kui Bileami eesel hakkas temaga rääkima ja tal oli rohkem mõistust kui peremehel endal (4Ms 22:28).

Paljud arvavad, et usklik inimene peab olema alati tõsine, sest tegu on ju püha asjaga. Ja ongi! Aga kas see tähendab, et me peaksime elu võtma liiga rangelt? Mina usun, et mitte. Jeesus ise kasutas kõnes tihti irooniat ja teravmeelsust. Kui ta ütles variseridele, et nad on „pimedad teejuhid, kes sääse kurnavad, aga kaameli neelavad“ (Mt 23:24), siis see on väga kujundlik ja terav nali - kujuta ette, et keegi istub ja sätib lusikaga sääske veest välja, aga samal ajal kugistab alla terve kaameli!

Huumor võib olla ka alandlikkuse väljendus. Kui inimene suudab enda üle naerda, siis see tähendab, et ta ei pea ennast täiuslikuks ega võta ennast liiga tõsiselt. Mäletan, kuidas ma kunagi üritasin oma elu täielikult planeerida, aga Jumalal olid hoopis teised plaanid. Kui ma nüüd sellele tagasi mõtlen, siis ei saa ma muud kui naerda. See oli nagu vaimne „banaanikoorel libisemine“ - arvasin, et tean kõike, aga siis tuli Jumal ja ütles: „Eks proovi uuesti!“

Muidugi on olemas piirid. Naljad, mis alandavad teisi, on teine teema. Piibel hoiatab, et meie sõnad peaksid ehitama, mitte lammutama (Ef 4:29). Seega, kui nalja tehakse teiste kulul või kasutatakse seda kibestumise varjamiseks, siis see ei ole enam tervislik huumor. Aga hea südamlik nali, mis teeb päeva rõõmsamaks ja aitab inimesi vabamalt võtta? Ma usun, et see on igati sobilik ka kristlasele. Eriti kui mõelda, et rõõm on üks Püha Vaimu viljadest (Gl 5:22). Kui naermine teeb meid rõõmsamaks ja vabamaks, siis miks peaksime seda kartma?

Ja kui Jumal on loonud meid enda näo järgi, siis järelikult on temas ka huumorimeelt! Kujuta ette, kuidas Jeesus vaatas Peetrusele, kui too ütles: „Mina sind maha ei jäta!“ - ja siis kukk kukkus kirema (Lk 22:61). Ma arvan, et Peetrus naeris hiljem ka ise enda üle, kui ta mõistis, kui naiivne ta oli.

Lõpuks on küsimus selles, kas meie huumor aitab meid lähemale Jumalale ja üksteisele või hoopis eraldab. Kui see paneb meid elule ja oma eksimustele kergemalt vaatama, annab lootust ja toob rõõmu, siis on see kindlasti Jumala kingitus. Ja ausalt öeldes, vaadates mõnda oma eluhetke - neid, kus olen midagi nii suurt ja tähtsat arvanud ja siis pea ees sisse kukkunud, siis ei jäägi muud üle kui naerda. Jumal vaatab meid kui oma lapsi, ja kui meie naerame oma laste väikeste komistuste üle, siis ma usun, et Tema teeb seda ka.