Usuteekond, mis ei ole alati sirge
Kõik algas tegelikult juba ammu, võib-olla 35-40 aastat tagasi, kui mul oli esimene kokkupuude Jeesusega. Nõukogude ajal tulid ühed inimesed minu juurde tänaval ja rääkisid mulle Jeesusest. Nad andsid mulle isegi brošüüri, mis viis mind edasi. Läksin sinna kogudusse ja hakkasin kuulama Sõna. Kõik algas justkui selle kaudu, nagu Piibel ütleb - usk tuleb kuuldust ja kuuldu tuleb Jumala sõnast. Ma hakkasin uskuma. Kirikus käies ja Piibli sõnaga tuttavaks saades muutus mu elu järk-järgult. Olin valmis jagama seda sõnumit ka teistele, rääkisin Jeesusest, käisin ristimisel ja liitusin Eesti Metodisti kirikuga.
Hiljem, kui Eestis tekkis uus liikumine - Elu Sõna kogudus - tundsin, et see on rohkem minu jaoks. Läksin seal Piiblikooli, õppisin, kuidas rohkem Sõna tundma õppida. Aga siis, nagu see tihti juhtub, maailma kiusatused viisid mu tagasi maailma. Alkoholi ja teiste sõltuvuste lõksus elades kadus usuline tee pikaks ajaks. Mitmed abielud, alkohol ja elu kõigis oma vormides - kõik see jättis oma jälje.
Siiski, iga kord, kui elus tekkis tühjus ja segadus, tõusis tunne, et peaksin tagasi tulema Jumala juurde. Ükskõik kui kaua mul aega läks, ma ei suutnud jätta seda tunnet, et usul on mingi põhjus, et Jumal on. Kõik on seotud - ei saa öelda, et olen olnud täielikult eemal. Aeg-ajalt on olnud kokkupuuteid Sõnaga veebis või inimestega, kuid kui terviseprobleemid hakkasid tekkima, siis tõusis esile ka sügavam mõtisklus elu ja usu üle. See mõte, kas sealpool on elu, ei andnud mulle enam rahu.
Mõnikord on raske aru saada, miks me eemal oleme olnud, miks meil on olnud oma ajad, kus me ei ole otseselt otsinud Jumalat, kuid siiski on Ta olnud olemas. Ma ei pea oma usulugu teistele tõestama, ma ei pea õigustama oma minekut ja tagasitulekut. Me kõik oleme lihtsalt inimesed, oma nõrkuste ja tõusude- kukkumistega. Loodan, et kui mu teekond kedagi kõnetab, siis on see selleks, et näidata, et isegi kui me ei ole alati Teda otsinud, siis Tema on meid alati otsinud. Usus ei ole tegemist ainult valjude sõnadega või selgete vastustega. Usus on palju vaikseid hetki, kus me usume, isegi kui me ei mõista kõike.
Kui ma räägin oma lugu, siis ei ole see kindlasti lõplik - ta ei ole valmis ja ei ole mingi täiuslik teekond. Aga olen valmis kuulama, valmis mõtlema ja valmis usaldama. Kui usus on üks asi, siis on see see, et me ei pea kellegi ees ennast õigustama, ei pea tõestama, et nüüd ma olen selline, ja see kõik on täielikult korras. Me ei pea midagi tõestama, lihtsalt olema - olla see, kes me oleme.
Mul oli üks keeruline periood, kus olin füüsiliselt raskustes, olin isegi pankrotis, kuid tänu Jumalale sain ma kõik oma võlad tasuda ja alustada puhtalt lehelt. Tundsin Jumala armu, kui mul ei olnud midagi, aga Ta andis mulle võimaluse alustada uuesti.
Siiski, ennem kui elu tundus keeruline ja ma ei teadnud, kuhu minna, tuli Päästearmee mu ellu. See oli aeg, mil ma sain abi, kui elasin Tallinnas. Seal, Päästearmees, mõistsin, et olen tugevam, kui ma arvasin. Abi saamine ei olnud alati lihtne, aga see oli elu muutnud kogemus. Tegin otsuse astuda sõduriks, et aidata neid, kes olid minu olukorras, kuid mul tekkis sisemine takistus ja tundsin, et ma ei saa päriselt sellega kaasa minna - oli veel üks õppepäev kursusest, mida ma ei suutnud lõpetada, kuna minu arusaam ristimisest ei olnud sama, mis seal. Siiski, olen sügavalt tänulik sellele organisatsioonile ja kõigele, mida Päästearmee pakkus ja kindlasti Jumalale, et see osa mu elus sai olla.
Nüüd ligi kümme aastat hiljem, mõtlen, et olen jälle astumas oma teekonda tagasi usu juurde. Üha enam, kui terviseprobleemid tõusid, on tunne, et usu ja Jumala roll on veelgi tugevamalt mu teel. Ma ei otsi täiuslikku kogudust ega tee midagi selleks, et kellelegi tõestada, et ma olen õige. Ma lihtsalt usaldan, et on olemas see tee ja et Jumal ei jäta meid ka siis, kui meil on kahtlused. Kõik, mida pean tegema, on usaldada ja meenutada seda hetke, mil ma uskusin, kui kõik oli nii uus ja puhas. Usus ei ole tegemist tõestustega, tegemist on usuga iseendasse ja Jumalasse, kes meid ei jäta, isegi kui me vahel ei tunne, et oleme Õigele teele jõudnud.
Sest Jumal on alati kohal, isegi kui me ise ei märka, isegi kui me ei pruugi aru saada, miks me eemal oleme olnud. Kõik, mida me vajame, on teadmine, et Tema on ikka seal.
