Lapsepalve keset elutormi

Mõned mälestused jäävad meiega terve elu, kandes endas nii valu kui ka jõudu. Mõnikord on need hetked, kus laps tunneb end täiesti üksi, justkui džunglisse jäetuna, teadmata, kuhu minna ja mida teha. Üks selline hetk on jäänud minu hinge sügavale ja mõjutanud mind rohkem, kui ma võib-olla toona aru sain.

Olin kuueaastane, väike poiss, kelle jalad ei olnud veel harjunud pikkade vahemaade läbimisega. Kui keegi ütleb, et "laps võib ju vabalt viis kilomeetrit maha joosta," siis nad ei mõista, mida see tähendab ühele kuueaastasele. See pole lihtsalt teekond punktist A punkti B – see on tundmatu, see on hirm, see on võitlus iseenda väikese jõuvaruga. See on hetk, kus süda klopib ja jalad jooksevad, aga meel ei suuda veel mõista, miks ja kuidas. Ma olin üksinda, keset suurt ja tundmatut teekonda, ilma, et ma oleksin teadnud, kas ma jõuan kohale või mitte.

Mäletan, et ainus asi, mis mulle tuge pakkus, oli palve. Lapselik, siiras ja hirmust kantud palve. Kui sul pole kedagi teist, kelle poole pöörduda, jääb alles vaid lootus, et keegi kuuleb. Ma ei teadnud toona, kas see palve läks kuhugi, kas see kandis mind edasi või oli see lihtsalt viis end rahustada. Aga see oli midagi, millest ma haarasin kinni ja mis jäi minuga ka hiljem elus, kui tulid uued keerulised hetked.

Ja selliseid hetki oli veel. Üks eredamaid ja samas kõige segadusttekitavamaid oli siis, kui ma olin pandud vastamisi ühe endast vanema poisiga. Mina, 6-aastane, ja tema, 9-aastane. Kolm aastat vanusevahet tundub täiskasvanuna tühine, aga lapsepõlves on see tohutu. See tähendab, et ta oli minust peajagu pikem, tugevam ja kogenum. Ma seisin tema ees ja ei saanud aru – kas ma pean kaklema hakkama? Kas see on mingi mäng? Kas ma pean kasutama judonippe, mida mu vend mulle õpetas? Kas ma üldse tohin teda lüüa? Ma ei teadnud, mida teha.

See hetk jäi mulle kauaks hinge. Ma ei teadnud, miks ma sellises olukorras olin või mida minult oodati. Ja ometi, see tunne – et pead midagi tegema, aga ei tea, mida – on minuga jäänud terveks eluks. See oli segadus, mida ma ei suutnud toona sõnastada, ja isegi nüüd, 50 aastat hiljem, leian end sellele mõtlemas. Kas ma pidin olema tugev? Kas ma pidin alluma? Kas see oli mingi proovilepanek? Need küsimused on jäänud mind saatma.

Aga kõige kummalisem on see, et ka nendel hetkedel, kui ma tundsin end nõrga ja segaduses lapsena, oli kuskil mu sees see sama lapsepalve. See sama lootus, et keegi kuskil kuuleb ja näeb. Et ma ei ole päriselt üksi.

Täiskasvanuna on lihtne öelda, et lapsed unustavad või saavad asjadest üle. Aga mina ei unustanud. Ma olen neid mälestusi endaga kandnud, mõelnud nende üle ja püüdnud neid mõista. Võib-olla sellepärast, et need ei olnud lihtsalt tühised hetked, vaid need vormisid mind. Need õpetasid mulle midagi hirmust, üksindusest ja lootusest.

Ja nüüd, kui ma tagasi vaatan, näen selgelt, kuidas need mustrid võivad alateadlikult mõjutada minu otsuseid ja reaktsioone ka täiskasvanueas. Ma arvan, et need ongi mind mõjutanud – mitte ainult minevikus, vaid ka täna. Vahel ma tunnen, et reageerin mingites olukordades viisil, mida ma ise ei oska täielikult selgitada. Võib-olla on see seesama lapsepõlve kogemus, mis jätkab minu sees elamist ja mõjutab mind viisil, mida ma alles nüüd mõistan.

Ja kui ma mõtlen nüüd, aastakümneid hiljem, oma lapsepalvele – ma usun, et see kandis mind edasi. Isegi siis, kui tundus, et mitte keegi ei kuule.