Kui vihmavesi hakkab ninna sadama

Mõni inimene lihtsalt teab kõike. Või vähemalt tema ise arvab nii. See pole iseenesest probleem, sest enesekindlus on ju hea asi, aga vahel on see pigem nagu üks suur täispuhutud õhupall. Palju õhku sees, aga sisu napib. Ja kui keegi juhtub sellele nõelaga pihta minema, võib plahvatus olla suurem kui vana-aastaõhtu ilutulestik.

Olen täheldanud, et mõnel inimesel on see komme, et kui nad millestki räägivad, siis pole küsimus mitte arutelus, vaid kuulutamises. Neil on vastused juba olemas ja nende maailmapilt on justkui valmis raamat, kus pole ruumi ühelegi uuele lehele. Kui keegi julgeb midagi lisada, on reaktsioon umbes selline, nagu oleks keegi kogemata püha teksti sodinud. Ja kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, kui keegi julgeb neile vastu vaielda. See võib muuta rahuliku vestluse hetkega sõjatandriks.

Eks selliseid tegelasi on igal pool, nii tavaelus kui ka sotsiaalmeedias. Sotsiaalmeedias on neil muidugi eriline mugavus, seal saab kiiresti blokeerida, kommentaare kustutada ja kuulutada, et kõik, kes nendega nõus pole, on lihtsalt rumalad. Mõnikord, kui nad saavad vastuseks midagi, mis ei meeldi, järgneb dramaatiline monoloog teemal, kuidas inimesed on liiga harimatud või ei mõista tegelikkust.

Olen märganud, et mõned neist, kes oma arvamust nii kindlalt välja ütlevad, ei talu, kui keegi teine neile sama jõuliselt vastu ütleb. Kui nemad midagi väidavad, on see fakt, aga kui keegi teine midagi ütleb, on see eksitus või valearusaam. Ja kui argumentides kipub jõud raugema, tuleb tihti viimane trump: "Mine õpi veel natuke ja siis tule tagasi." Justkui teadmine eksisteeriks ainult nende käes ja kõik teised oleksid alles algajad.

Selline suhtumine on nähtav ka suuremas maailmas. Mõni poliitik, ettevõtja või avaliku elu tegelane suudab rääkida iseendast ja oma saavutustest tundide viisi, kuid samas ei talu sugugi, kui keegi teine neid kuidagi teisiti näeb. Kui mõni inimene peab end eksimatuks, siis kipuvad ta maailmas kõik teised eksima.

Mida selliste inimestega teha? Eks igaüks otsustab ise. Võib neile kaasa noogutada ja mõelda oma mõtteid, võib vaielda ja riskida sellega, et saadakse rumalaks tituleeritud, või võib lihtsalt muigega kõrvalt jälgida. Üks asi on kindel. Kui nina on liiga kõrgel, võib vihmavesi sisse sadada. Ja vahel on kõige tervislikum lasta inimestel lihtsalt rääkida, sest lõpuks räägib igaüks rohkem enda kui teiste kohta.