Kas ajalugu kordub?

 Paljud on kritiseerinud Eesti esimest presidenti Konstantin Pätsi ja toonast juhtkonda, kes 1939-1940 sündmuste keerises otsustasid mitte relvastatult vastu hakata. Nõukogude Liidu surve all võeti vastu otsus, mis viis Eesti okupeerimiseni sisuliselt ilma ühegi lahinguta. Ajalugu hindab seda erinevalt -  ühed näevad selles paratamatut käiku olukorras, kus sõjaline vastupanu oleks toonud kiire hävingu, teised leiavad, et oleks pidanud vähemalt sümboolselt võitlema.

Eesti oli väikeriik ja sõjaline vastupanu oleks olnud ülimalt keeruline. Samas poleks see olnud ennekuulmatu. Soome, kes oli samuti väike ja üksi tohutu ülekaalu vastu, otsustas võidelda. 1939. aastal alanud Talvesõjas astusid soomlased vastu Nõukogude Liidu agressioonile. Hoolimata suurest vaenlasest, raskustest ja kaotustest suutsid nad oma iseseisvuse säilitada, kuigi pidid loovutama osa territooriumist. Nad ei võitnud lahingut kõigis aspektides, kuid nad säilitasid oma vabaduse. Kui Eesti valis ilma lahinguta alistumise, siis Soome võitles iga meetri eest ja tagas sellega oma riikliku iseseisvuse ka pärast Teist maailmasõda.

Täna on maailm taas muutunud rahutuks. Ukraina võitleb oma vabaduse eest ja me näeme, kuidas osa inimesi, ka siin Eestis, ütleb: “Miks me peame aitama Ukrainat? Meie tahame rahu.” Aga kui kõik nii mõtleksid, mis saaks edasi? Kas Ukraina oleks täna veel iseseisev? Kui Ukraina peaks langema, ei ole ohus ainult nemad - ohus oleme ka meie. Endised Nõukogude Liidu koosseisus ja mõjusfääris olnud riigid, sealhulgas Eesti, võivad olla järgmised sihtmärgid. Sõja tulemus ei mõjuta ainult ühte riiki, vaid kogu Euroopat.

Ajalugu mäletab. Küsimus on - kas meie mäletame ka?

Mis sina arvad? Kas rahu nimel võib ohverdada vabaduse? Või on vabadus midagi, mille nimel alati seista?




Kommentaarid

Populaarsed postitused

Wall Streeti Intrigantide Mäng: Michael Lewise „Raha iga hinnaga“ süvitsi

Armastuse aastaring: inspireeriv pilguheit armastuse sügavustesse

Usuteekond, mis ei ole alati sirge