Jumal on minu varjupaik ka siis, kui ma kukun
Mõnikord tunnen, et ma vajan varjupaika rohkem kui kunagi varem. Mitte ainult elu väliste raskuste eest, vaid iseenda eest. Oma nõrkuse, oma sõltuvuste, oma murdumiste eest. Ma usun, et Jumal hoiab mind, aga samas tean, kui tihti ma kukun. Kui tihti ma teen samu vigu, isegi siis, kui olen täiesti teadlik, et see on vale.
„Varjupaigaks on iidne Jumal, kes sirutab välja igavesed käsivarred.“ (5. Moosese 33:27)
See salm kõlab nii kindlalt ja tugevalt, aga mina ei tunne ennast alati tugevana. Ma ei ole täiuslik, kaugeltki mitte. Tihti jään ma kiusatustele alla, vahel nii teadlikult, et juba enne eksimist tean, et see on vale, ja ikkagi teen. Ja ometi... ikka loodan Tema peale. Sest ma tean, et ükskõik kui palju ma komistan, Tema ei tõuka mind ära. Ta ei väsi minu tõstmisest.
Psalm 37:24 ütleb: „Kui ta langeb, ei kuku ta maha, sest Issand toetab ta kätt.“
Ma olen langenud. Rohkem kordi, kui jaksan kokku lugeda. Aga ma ei ole sinna maha jäänud. Mitte enda jõul, vaid sest Jumal on ikka sirutanud käe ja öelnud: „Tule, ma aitan sul uuesti alustada.“
Mõnikord on kiusatused nii suured, et ma isegi ei võitle nendega lõpuni. Ja see teeb haiget. Mitte ainult Jumalale, vaid ka mulle endale. Sest ma tahan muutuda. Tahan olla parem, tahan teha õigesti. Aga ma tunnen, kuidas sees käib võitlus. Paulus kirjutas sellest nii täpselt:
„Ma ei mõista ise seda, mida teen, sest ma ei tee seda, mida tahan, vaid ma teen seda, mida vihkan.“ (Roomlastele 7:15)
See olen mina. Ma tahan elada paremini, tahan järgida Jumalat kogu südamega, aga ikka on minus see vana mina, kes kisub mind teises suunas. Ja vahel ma annan järele. Vahel ma kaotan. Aga ma ei taha jääda kaotajaks.
Ma ei õigusta oma nõrkusi. Ma ei ütle, et see on normaalne või et Jumal peaks lihtsalt mu vigade peale silma kinni pigistama. Ei, ma tean, et arm ei ole odav, ja ma ei taha seda ära kasutada. Aga ma tean ka, et arm on ainus põhjus, miks ma üldse veel püsti seisan.
„Minu armust piisab sulle, sest vägi saab nõtruses täie võimuse.“ (2. Korintlastele 12:9)
Kui ma oleksin tugev, kui mul poleks neid võitlusi, kas ma üldse taipaksin, kui väga ma Jumalat vajan? Võib-olla just mu langused on need, mis hoiavad mind Tema ligi, sest kui ma ise suudaksin alati õige tee valida, kas ma siis otsiksin üldse Tema abi?
Ma olen langenud, aga ma ei jää maha. Ma olen eksinud, aga ma ikka loodan. Ja ma tean, et kui ma Tema poole hüüan, siis Tema vastab. Ma ei tea, kas ma kunagi saan täielikult vabaks nendest asjadest, mis mind tagasi kisuvad, aga ma tean, et Jumala käsivarred on ikka välja sirutatud. Ja kui need käsivarred on igavesed, siis ma ei ole veel kaotanud.
Ma ikka loodan. Sest Tema ei ole mind maha jätnud.
Kommentaarid
Postita kommentaar