Hirm motivaator või pidur

 Mida mina mõtlen hirmust: kas motivaator või hoopis pidur?

Hirm on üks kummaline nähtus. Ühelt poolt võib see olla nagu hea sõber, kes innustab tagant ja sunnib edasi liikuma. Teiselt poolt aga nagu raske koorem, mis sunnib seisma jääma ja loobuma. Minu enda elus on hirm olnud just selline – kord innustav, kord halvav.

Olen palju kordi tundnud hirmu vaesuse ees või muretsenud tuleviku pärast, ning just see on mind sageli sundinud tegutsema. Olen hakanud otsima uusi võimalusi ja õppima uusi asju, sest see hirm on olnud minu jaoks nagu äratuskell, mis ütleb: „Tiit, aeg on tegutseda!“. Ilma selleta oleksin ehk jäänud paigale, mugavusse, kust on hiljem raske väljuda.

Samas on hirm ka sageli olnud takistus, mis ei lase uusi asju ette võtta või vanadest harjumustest lahti lasta. Mäletan hästi, kui hakkasin esimest korda ettevõtjaks: esmalt füüsilisest isikust ettevõtjana, hiljem osaühingu osaniku ja juhatuse liikmena. Siis oli minu suurimaks vastaseks hirm ebaõnnestumise ees. See hääl peas, mis pidevalt küsis: „Äkki sa ei suuda hakkama saada? Mis teised küll mõtlevad, kui jälle läbi kukud?“ Olen ka päriselt kogenud olukordi, kus ettevõtlusega tuli lõpetada, sest enda kahjulikud harjumused takistasid kainelt mõtlemast ning edukalt tegutsemast. Olen isegi läbi teinud isikliku pankroti, mis oli väga valus kogemus. Aga olen näinud ka eduhetki, kus hirm on olnud üleliigne ja tegelikult täiesti asjatu.

Kristluses öeldakse sageli, et „täiuslik armastus ajab hirmu välja“ – Jumal kutsub meid usaldama, mitte kartma. See on ilus mõte, kuid ka tõeline väljakutse, sest sageli tuleb uskuda olukordades, kus kõik tundub ebakindel ja hirmutav.

Ka teistes filosoofiates ja religioonides, näiteks taoismis, õpetatakse, et hirm tekib just siis, kui üritame asju liiga kontrollida. Taoistid ütlevad, et mida rohkem suudame leppida elu loomuliku kulgemisega, seda vähem tunneme hirmu. Minu meelest on see tarkus, millest võiksime kõik midagi õppida.

Minu arvates seisnebki hirmuga toimetuleku kunst just selles, kuidas õppida seda tunnet ära tundma ja seda enda kasuks pöörama. Võib-olla ei ole vaja hirmu eest põgeneda, vaid hoopis seda kuulata ja siis rahulikult otsustada, mida teha.

Seega soovitan sul julgelt hirmule otsa vaadata ja küsida endalt: „Kas see hirm aitab mul edasi liikuda või takistab mind?“ Ja veelgi olulisem – mida on sul kaotada, kui sa proovid, võrreldes sellega, mida võid võita?

Milline roll on hirmul sinu elus? Kas ta pigem motiveerib sind või hoiab tagasi?