Rändur ja vana tammepuu

Teema: Kannatlikkus ja usaldus Jumala plaani vastu (Psalm 1:3 – "Ta on nagu puu, mis on istutatud veeojade äärde...")

- - -

Küla säravamas nurgas, kus suved olid pikad ja talved mahedad, seisis vana tammepuu. Tema oksad sirutusid laiali nagu suured käed, mis kutsusid inimesi oma varju alla puhkama. See puu oli seal kasvanud juba nii kaua, et isegi küla vanim elanik ei mäletanud aega, mil see puudus.

Vana tamme kõrval kasvas väike puukene. Tema oksad olid peenikesed ja tema pagas väga viltu. See puu oli kuiv, nõrk ja tundus, et ta ei jaksa kunagi sirguda suureks. Iga aasta kevadel oodati, et see puukene annaks märku uuest elust, kuid tema lehed olid vaid kahvatud ja haprad. Külaelanikud möödusid temast, pöörates pilgu vanale tammepuule.

„See väike puu ei kasva kunagi suureks,“ sosistasid nad. „Tal pole jõudu ega ilu.“

Ühtegi oksa ei murdnud keegi temalt, sest seda polnud vaja - puu oli niigi habras.

Päevad venisid nädalateks ja nädalad kuudeks. Ühel hommikul, kui küla kattis kerge udu, saabus küla teeotsale rändur. Ta oli lihtsates rõivastes ja käes oli tal puitkepp, mille ta igal sammul maasse toetas. Kui rändur vana tamme juurde jõudis, peatus ta ja vaatas kaua väikest puukest.

„Miks sa seisad siin niiviisi?“ sosistas rändur.

Möödujad vaatasid rändurit veidi kahtlevalt. „Miks ta raiskab oma aega sellise puu peale?“ sosistasid nad omavahel.

Rändur aga naeratas ja võttis kotist väikese veekruusi. Ta kallas vett puu juurtele, vajutas põlve maapinda ja jäi hetkeks palvetama. Nii kordus see iga hommik, kui rändur läbis küla.

Aasta möödus ja väike puukene polnud sugugi sirgemaks kasvanud. Külaelanikud arvasid, et rändur on lihtsalt veidi veidrik. Kuid rändur ei kaotanud lootust.

Ühel tormisel ööl tabas küla suur sadu ja tuul, mis raputas kogu maad. Vana tammepuu murdus keset tormi. Selle tohutu pagas langes raskelt maapinnale ja selle oksad murenesid tükikaupa. Kui hommikul külaelanikud kogunesid, nägid nad, et vana tammepuu oli lakanud olemast. Kuid kõigi imestuseks seisis kõrval väike puu endiselt, juured kindlalt maapinnas.

Aastad möödusid ja väike puukene kasvas. Ta ei sirgunud kunagi nii suureks kui vana tammepuu, kuid ta andis varju väsimatutele ja päikese eest varju otsijatele. Inimesed istusid tema all ja meenutasid rändurit, kes andis väikesele puule eluvõimaluse, kui keegi teine seda ei näinud.

Sõnum:

Mõnikord tundub, et meie väike töö ja vaev ei kanna vilja, kuid kui me usume ja hoolitseme ka selle eest, mis näib ebaoluline, võib see kasvada millekski, mis toob valgust ja lootust teistele. Jumala plaanid töötavad omal ajal ja Tema ei jäta midagi märkamata.