Milleks ma seda teen?

Vahel ma mõtlen, miks ma igapäevaselt neid asju teen, mida teen. Facebook, Instagram, Threads, X, blogi – kõik need platvormid. Vahel tundub, et nad dubleerivad üksteist ja tegelikult ei jõua ka kõigis korralikult jälge hoida. Siis taban end mõttelt: miks ma seda kõike teen? Kas see on vajalik?

Õigupoolest olen ma siin sotsiaalmeedias mitme eesmärgiga. Üheks neist on efektiivsemalt müüa raamatuid. Yaga portaalis on tooteid tohutult palju ja ilma reklaamita seal liikumist eriti ei ole. Nii ma suunan end looma postitusi ja jagama ka mujal, kuigi vahel tundub see kõik nagu vesi liivale. Kui asjad ei toimi nii nagu ma ootaks, kerkib pähe kõrvetav küsimus: miks ma seda kõike teen? Samas on mul veel üks oluline eesmärk - anda edasi midagi väärtuslikku teistele. Iseasi, kas nad seda väärtuslikuks peavad, aga ma usun, et see, mis tuleb südamest, võib kellelegi midagi pakkuda.

Siis meenub mulle Koguja raamat Piiblist. Seal on üks salm, mis kõlab: „Kõik on tühisuste tühisus ja vaimunärimine!“ Need sõnad tabavad tihti naelapea pihta, kui elu tundub kaootiline ja mõtted keerlevad umbses ringis. See tekitab stressi. Kõigele vaatamata olen õppinud püsima järjepidev. Isegi siis, kui emotsioonid löövad ühel või teisel moel kõikuma.

Tunnen, kuidas vahel jään ka jänni. Kommentaaridele ma enam vahel ei vasta ja olen hakanud aru saama, et ilmselt ei peagi kõigele vastama. Loodan, et keegi selle peale pahaks ei pane. Kommentaarium elab oma elu. Kui aga asi kiiva jookseb, ülemäära negatiivseks muutub või roppusi hakkab sisse tulema, siis kustutan kõhklemata. See on minu ruum ja ma tahan, et siin valitseks mõistlik ja meeldiv õhkkond.

Vahel olen nii väsinud, et lihtsalt olesklen. See on samuti vajalik. Selline hetkeline puhkamine aitab pinget maandada ja annab energiat edasi minna. Isegi siis, kui tundub, et maailm ootab pidevalt kiiret reageerimist, olen õppinud andma endale aega. Tühisuste maailmas peab oskama leida hetki, kus lihtsalt olla ja lasta asjadel omasoodu kulgeda. Samas tean, et järjepidevus on edu alus ja vahel tuleb lihtsalt pingutada edasi, isegi kui tundub, et midagi ei liigu.

Üks osa minust ootab vist mingit kullalastiga laeva, mis lahendaks olukorra, muudaks kõik lihtsaks ja selgeks. Aga samal ajal tean, et ponnistada ja mõttetult võidelda ei tasu. Elul on oma rütm. Kõik tuleb omal ajal. Vahepeal on oluline lihtsalt Jumalat usaldada ja oodata Tema juhtimist ning selgust.

Vahel on kõige keerulisem just mõista, et isegi see kaootiline tundmine võib olla osa protsessist. Ja mõnikord peab lihtsalt usaldama, et kui midagi on mõeldud juhtuma, siis see ka juhtub. Oluline on jääda tõeks sellele, mida ma teen, ja meenutada, miks ma üldse alustasin.

Tühisuste maailmas on siiski üks asi kindel: igal teol on oma mõju ja koht. Isegi siis, kui see praegu näib ebaoluline, võib see tulevikus saada tähtsaks. Ja see teadmine aitab.