Kui unenägu viib palveni: Isiklik kogemus hommiku rahus ja tänus

Eile öösel kogesin midagi erilist, mis pani mind mõtlema, kuidas igapäevased hetked ja isegi meie unenäod võivad olla seotud meie vaimse teekonnaga. Kõik algas hommikust, mil ärkasin unenäost, mis oli sügavalt seotud minu usuga ja millega kaasnes väike üllatus.

Unenäos olin taas oma kinnisvarafirma omanik. See oli nagu vana eluosa, kuid me alles alustasime tegevust ja midagi ei olnud veel päriselt käima läinud. Tundsin, et on aeg asju muuta ja siis alustasin palvega, paludes Jumalalt, et ta aitaks meil leida õige tee ja suuna. Kolleegid, kes olid unenäos koos minuga, olid kõik maaklerid, ja meie keskel kõlas palve. Kuid see oli huvitav - palve ei jäänud lihtsalt ametlikuks, vaid muutus üha isiklikumaks. Kui ma unenäos rääkisin, tundsin, kuidas see muutus palju sügavamaks. Palve, mis alguses jagunes teistega, sai äkitselt väga isiklikuks, justkui räägiksin otse Jumalaga.

Ja siis, justkui vastuseks sellele, rääkisin läbi une. See hetk oli erakordne - ma polnud veel täielikult ärkvel, kuid juba pooleldi unes rääkisin ma, nagu oleksin juba palves. Äkki tundsin, et see hetk oli palju sügavam, midagi rohkemat, kui lihtsalt tavaline unevaheline hetk. Ja see oli justkui loogiline jätk - ärkasin täielikult üles, aga mul oli juba tunne, et olen palves, tänades ja kiites Jumalat.

See kogemus oli väga eriline. Tundsin, kuidas uni ja tegelikkus põimusid omavahel, ja see aitas mul mõista, kui oluline on alustada päeva palvega. Palve hommikul, enne kui päev päriselt käima läheb, on nagu rahu oaas igapäevaelu kiirusest. Kõik, mis on seotud tänulikkuse ja Jumala kiitusega, aitab meil alustada päeva rahu ja tugeva usuga.